Jüri Uluots Eesti poliitilises kultuuris

Jüri Uluots Eesti poliitilises kultuuris

Pärnu koolipoisist riigi järjepidevuse kandjaks
Prof Peeter Järvelaid

Professor Jüri Uluots täitis Eesti poliitilises kultuuris märgilise tähendusega ülesandeid. Õpetajana on ta mõjutanud protsesse ka siis, kui tundus, et see pole enam võimalik.

31. augustil 2008 maeti Kirblas prof Jüri Uluotsa, tema abikaasa Anette ja poja Eriku põrmud ümber kodumaa mulda. Enne kui tulla selle sündmuse märgilisuse juurde meie tulevases poliitilises kultuuris, tahaksin alustada varasematest märkidest.

Pärnu koolipoisid ja Eesti Vabariik

Jüri Uluots oli Pärnu koolipoiss aastatel 1904–1910. Kindlasti olid tema arengu seisukohalt olulised Pärnu linnakooliaastad, ta ise hindas väga kõrgelt just gümnaasiumiaastate osa oma kujunemisel. Jüri Uluots kuulus oma klassivenna Johannes Semperi väljendit kasutades „edasirühkijate põlvkonda, kel juba varakult tekkisid kõrgemad soovid oma hariduse alal, kui oli olnud võimalik teostada ühelgi eelkäijal nende suguvõsas“. J. Uluotsa jaoks oli psühholoogiliselt raskeimaks momendiks Pärnu gümnaasiumisse sissesaamine, pärast seda kasvas tema enesekindlus juba sedavõrd, et Peterburi ülikooli astumine ei tundunudki enam nii hirmutava ja võimatuna. Kui Uluots sai teada rõõmsa uudise Pärnu gümnaasiumisse vastuvõtmise kohta, läks ta Pärnust jalgsi oma kodutallu, esimesed kümmekond kilomeetrit ta aga lausa jooksis.

Eesti Vabariigi põhiseaduste koostaja ja õpetaja

Jätnud 1918. aasta veebruaris Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas professori kutseks valmistumise pooleli, asus Uluots noore Eesti Vabariigi teenistusse. Peatselt leidis ta rakendust kohtuministeeriumi nõunikuna uute seadusprojektide koostajana. Tänaseni on vähe kirjutatud J. Uluotsa osast Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse sünni juures, eriti tema kahesugusest rollist selles. Ta osales projektide koostamisel, olles samal ajal ka Asutava Kogu liige. 1938. a kehtima hakanud Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmise ajal oli aga kogu Eesti poliitiline eliit J. Uluotsale väga tänulik hoolikuse ja tasakaalukuse eest, mida ta ilmutas põhiseaduse lõpliku redaktsiooni lihvimisel.

Eesti õigusliku järjepidevuse teooria rajaja ja õpetaja

Jüri Uluotsast sai Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud 1920. aastal. Ta oli üks esimesest kolmest eestlasest, kellest sai juuraõppejõud ja kes pani aluse eestikeelsele Tartu ülikooli õigusteaduskonnale (teised kaks olid Nikolai Maim ja Ants Piip). Õpetajaamet on võrreldav aedniku tööga ja kui seda tehakse südamega, siis on sellel tööl ka hea „saak“. Uluotsast sai ka Tartu ülikooli esimene eestlasest Eesti õiguse ajaloo korraline professor. Õppetool loodi suuresti tema jaoks ja seda mõistsid hiljem ka Eesti Vabariigi vaenlased, sest võimupöörde järel kaotasid kommunistid selle õppetooli, mille taastamist Tartu ülikoolis tuli oodata kuni aastani 1992. Eesti õiguse ajaloo korralise professorina arendas Uluots koos oma kolleegidega välja Eesti riigi õigusliku järjepidevuse ideoloogia – võib öelda ka, et riikluse ideoloogia alused. J. Uluotsa ajaloolastest kolleegid on tema lepinguteooriat sageli kritiseerinud, kuid kui 1990ndate algul tekkis vajadus tuua Eesti riiklus taas rahvusvahelisse ruumi, osutusid tema teoreetilised seisukohad väga praktilisteks. Nendele toetusid tema õpilased välismaal – nt Boris Meissner, kes sai samuti koolihariduse Pärnus ja kes pärast II maailmasõda mõjutas tugevalt oma doktoritööga Balti riikide rahvusvahelis-õiguslikku staatust Lääne-Euroopas. Prof Meissner oli ka president Lennart Meri nõustaja Eesti liikmestaatuse taastamisel mitmetes rahvusvahelistes organisatsioonides. Prof Meissner rääkis alati, et oma tunnustuse võitnud õiguslike vaadete eest võlgneb ta tänu eelkõige headele õpetajatele Tartu ülikoolis, sealhulgas prof Uluotsale.

Vastupanu sümbolina

Vastupanu võib olla erinev – selle skaala ühes otsas on relvastatud ja teises moraalse vastupanu vormid. J. Uluotsa tegevus rasketel aastatel 1944–1945 kuulub just viimasesse kategooriasse. See avaldus Uluotsa osalemises tema hea sõbra ja korporatsiooni Rotalia kaasasutaja Otto Tiefi valitsuse väljakuulutamises ja valmisolekus reisida väga haigena Rootsi, et Eesti riikluse järjepidevuse kaitseks veel midagi teha, ehkki selle viljade suhtes polnud tol hetkel mingit kindlust, sest olukord oli näiliselt lootusetu.

Eesti poliitikud ja kihelkonnad

Eesti Vabariigi 90 aasta juubeli raames on korraldatud mitmeid suure märgilise tähendusega üritusi. Riigikantselei on sel aastal tähistanud mälestuskividega paljude meie riigimeeste kodud. Kui 1988. a taastati Akadeemiline Õigusteaduse Selts, mille üheks asutajaks oli omal ajal ka J. Uluots, siis lepiti kokku, et selts püüab tähistada lihtsate maakividega meie riikluse edasiviimisel tähtsat rolli mänginud juristide kodukohad. Seda on ka jõudumööda tehtud, tänu Riigikantselei abile on aga tänavu tehtud ära väga suur töö.

Endise Eesti Vabariigi peaministri ja riigi järjepidevuse kandja eksiilis Jüri Uluotsa ümbermatmisega kodukihelkonna kirikuaeda Kirblasse oleme hakanud vabanema Nõukogude ajal juurdunud nomenklatuursest riiklikust matusekultuurist, mis nõudis eliidi matmist vaid Tallinna Metsakalmistule. Meil võiks aga juurduda arusaamine, et puhata viimast und oma kodukandi meeste-naistega ühes kirikuaias on suurim au igale inimesele. Nii võime öelda, et alates 1. septembrist 2008 on Eestis alanud uus periood poliitilises kultuuris. Ka meie teenekad tipp-poliitikud võiksid pidada endale suureks auks puhata viimast und oma kodukihelkonna või koduküla kalmistul, omakandi inimeste kõrval.

Suured õpetajad pärandavad meile alati midagi olulist. J. Uluotsa ümbermatmisel Kirbla kirikuaeda 31. augustil 2008. aastal oma sugulaste ja hõimlaste hulka võiks olla just see märgiline tähendus, mis mõjutab meie poliitilist kultuuri tervikuna.

Eesti Elu, 5. september 2008

Back to Top