Müüdi lummuses ehk peksasaanud koera kutsikad

Müüdi lummuses ehk peksasaanud koera kutsikad

Trivimi Velliste

Tänavu on meil põhjust pidada meeles õige mitmeid Eesti saatust mõjutanud tähtpäevi – sada aastat suure ilmasõja algusest, 95 aastat võidust Võnnu all, 75 aastat kurikuulsast Hitleri-Stalini salatehingust, 70 aastat meeleheitlikest Sinimägede lahinguist ja Tiefi valitsuse uue vastupanu algusest. Neil päevil pühitseme Balti keti 25. ja nädala pärast Vene vägede Eestist lahkumise 20.aastapäeva.

Nende kuupäevadega seonduv on meie teadvusse jätnud sügava jälje. Juhan Liivi kunagi unistatud Eesti riik, mida elutargad talutaadid toona pidasid pelgaks sonimiseks, sai sündida. Esimene ilmasõda, mille puhkemisse Euroopas õieti ei usutud, tõi mõne aastaga taevasse täiesti uudse tähtede seisu. See oli eesti rahvale erakordselt soodne – ole vaid mees ja haara ajaloo hõlmast kinni.

Muidugi poleks meie vanaisadest-vaarisadest olnud mingeid hõlmasthaarajaid, kui eestlaste varasem areng poleks selleks pinda ette valmistanud. Eestimaa Päästmise Komitee väljakuulutatud „Iseseisvuse manifest“ oli kahtlemata julgustükk, mille tulemusi ei võinud mitte keegi täpselt ette ära arvata. (Vt. Tõnu Tannberg ja Ago Pajur, „Iseseisvusmanifest“. Tartu, 2014. )

Aga nagu öeldud, tähtede seis oli soodne ja me tõttasime seda kasutama – iseäranis edukas Vabadussõjas. Meist sai riigirahvas – peremeesrahvas oma maal. Vabadussõja võit oli meile nii enneolematu saavutus, et uinutas valvsuse tuleviku suhtes. Tõsi, 1924.aasta N. Liidust juhitud mässukatse mõjus hoiatava häirekellana ja sellest tehti ka olulisi järeldusi – arendati välja tegutsemisvõimeline Kaitseliit. Siiski ei suudetud hinnata suuri geopoliitilisi ohte edaspidiseks. Või kui suudeti, jäi analüüs liiga teoreetiliseks.

Ent see ei olnud ainult Eesti häda, see oli terve Ida-Euroopa häda. Lõpeks, see oli kogu Euroopa mõtteviisi küündimatus – igaüks vaadaku ise, kuidas ta saab. Ja kas meil on täna vajadus küsida, miks see kõik nii oli? Kas on mõistlik küsida: kes vastutab? Hitler? Stalin? Chamberlain? Daladier? Hacha? Veidi varem surnud Pilsudski? Mannerheim? Smetona? Ulmanis? Päts? Tõnisson? Laidoner? Kas nad on süüdi? Keegi peab ju olema!

Kasutame sageli mõistet „aja vaim“. Mis see on? Aja vaimu võib mitut moodi määratleda, ent üldiselt me mõistame, millest räägime. 1920ndate aja vaim oli midagi muud kui 1930ndatel. 1929. aastal Ameerikas puhkenud ränk majanduskriis ei jätnud mitte kedagi mõjutamata. Majanduskriisid sünnitavad kibestumist ja on heaks kasvupinnaks käremeelsusele, kiirete ja lihtsate lahenduste otsimisele. Kõva käe ihalus kasvab päevade ja nädalatega.

Kui jätta kõrvale Suurbritannia, Prantsusmaa ja Skandinaavia riigid, haaras kõva käe soovimine praktiliselt kogu tsiviliseeritud Euroopa. Vanade kultuurmaade Itaalia ja Saksamaa kurba lugu teame hästi. Aga kas oleme pööranud küllalt tähelepanu tõsiasjale, et „aja vaim“ tõi võimule autoritaarsed valitsused pea kõikjal Euroopas, eriti Vahe-Euroopas – Rumeenias, Ungaris, Poolas, Leedus, Lätis?

Kas on ikka väga mõistlik või realistlik nõuda, et Eestis oleks see pidanud olema teisiti? Soomegi pääses oma Lapua-liikumisest üle noatera. Majanduskriis jõudis Eestisse väikese viivitusega, aga 1933. aastal marssisid baretikandjad siinseil tänavail täie hooga. Kui riigivanem Jaan Tõnisson pidas juunis Vanemuises kõnet, tegid nad kõva lärmi ja loopisid paukherneid. Vapside „korrakaitsesalgad“ alustasid mitmel pool isegi tänavakähmlusi sotside võimlemisrühmadega. Riigivanem oli sunnitud kehtestama Tartu linnas ja maakonnas kaitseseisukorra.

Aja vaim oli selline, et Eesti rahvas lükkas kahel korral hääletusel tagasi Riigikogus ette valmistatud mõõdukad ja oma aja mõistes tasakaalukad põhiseaduse eelnõud. Seejärel aga – oktoobris 1933 – kiitis Eesti valijaskond koguni kahekolmandikulise häälteenamusega heaks vabadussõjalaste ehk vapside (baretimeeste) üliautoritaarse põhiseaduse. Eesti ihales kõva kätt!

Vapside juht Artur Sirk kõneles jõuliselt nagu Joseph Goebbels. Kitsamas ringis oli ta isegi teatanud, et „keerab rahval kaela kahekorra“, kui aeg kätte jõuab. (Vt. Heino Arumäe, „1934. aasta märts kaasaegsete hinnanguis“. Koguteos „Alasi ja haamri vahel“. Tallinn, 2007.) Eesti demokraatlikel ringkondadel oli põhjust muretsemiseks enam kui küll.

Kõige rohkem olid vabadussõjalaste tee tõkestamisest huvitatud sotsid, sest nende vahekord vapsidega oli kõige teravam. Kuid ka Jaan Tõnissoni Rahvuslik Keskerakond, samuti asunikud mõistsid: midagi tuleb ette võtta, hädaoht ei kao iseenesest. Vapsid teatasid, et nad tulevad võimule igal juhul, ükskõik mis hinnaga.

Pärast mitmeid läbirääkimisi erakondade vahel jõuti Konstantin Pätsini, paludes tal asuda riigivanemaks ja lubades talle erakorralisi volitusi. Olen seda teemat pikemalt käsitlenud kevadel, kui möödus 80 aastat Pätsi viimasest võimuletulekust (vt. „Lugude võitlus“, Postimehe AK 29.03.2014). Tahan siinkohal vaid rõhutada: Pätsi ja Laidoneri „võimuhaaramine“ ei olnud nende algatus ja ammugi polnud nad esimesed kaitseseisukorra rakendajad. Enamgi veel, kõnesolev kaitseseisukord kehtestati (12. märtsil 1934) uue põhiseaduse alusel, mille rahvas oli äsja heaks kiitnud.

Jaan Tõnisson avaldas pärast kaitseseisukorra kehtestamist Postimehes tunnustava artikli ja korraldas sinimustvalge lipu 50. aastapäeva puhul suvel 1934 oma kodus Konstantin Pätsi auks vastuvõtu. Kaitseseisukorra kiitis oma peakoosolekul heaks Eesti Kirjanikkude Liit!

Ma arvan, et peaksime olema ettevaatlikumad kulunud müütide ümberjutustamisel Pätsist ja Tõnissonist kui vihavaenlastest! Vihavaenlased ei käi teineteisel külas. Inimesed võivad olla suurteski asjades eri meelt, ometi teenivad koos Eesti huve. Võiksime veidi lähemalt uurida, kes need jutud kunagi lendu on lasknud.

Ei tohiks vist olla kellelegi üllatus, et NLKP lektorid kasutasid suurima mõnuga vapside sõnavara „vaikivast ajastust“ ja lisasid omalt poolt juurde „fashistliku diktatuuri“. Võiksime minna raamatukokku ja oma silmaga veenduda, mida sel ajal ikkagi trükiti ja kui „vaikiv“ see aeg siis oli. Nõnda on meil lihtsam hoiduda rääkimast leiutatud lugusid.

Rahva meel on teadagi muutlik. 1934. aastal hakkas Eesti majandus kiiresti kosuma ja kui vapside juhid pandi (väidetava) mässukatse pärast trellide taha, ei olnud kusagil inimesi selle vastu protestimas. (Püssitorusid tollane Eesti küll veel kartma ei pidanud!) Vapside üürike tähetund oli möödas.

Eesti oli toona Euroopa kolmeteistkümnest klassikalise parlamentarismi hüljanud riigist ehk isegi ainus, kes asus samm-sammult parlamentarismi taastama. Valiti Rahvuskogu, mis valmistas ette uue, 1938. aasta alguses jõustunud põhiseaduse. Tõsi, uus Eesti oli üsna presidentaalne. Ent seda soosis aja vaim. Ja presidentaalset riigikorda tundsid siis ning tunnevad tänagi mitmed põlised demokraatiad.

Küsimus, mis eestlasi täna kõige rohkem vaevab, on ikkagi: miks juhtus kolmveerand sajandit tagasi see, mis juhtus? Miks kujunesid Teise maailmasõja eelmäng ja algus ning selle lõpp Eestile nii traagiliseks? Kui palju oli selles paratamatust – tähtede seisu! – , kui palju meie endi küündimatust? Kui sisalik läheb üle tee ja talle sõidab otsa hobukaarik, siis missugune on sisaliku enda ning hobuse ja kutsari süü vahekord?

1939. ja 1940. aasta sündmuste mõju on meile endiselt väga traumeeriv – palju rohkem, kui tahame tunnistada. Võõrad, külalised, märkavad kõrvaltvaatajaina seda paremini. Üleskutsed, et lõpetagem mineviku üle targutamine ja vaadakem parem tulevikku, võivad olla kantud heast tahtest, ent need ei ole viljakad. Sest nad ei arvesta teadvuse ja alateadvuse objektiivseid iseärasusi. Üks noor hollandlannast ajaloouurija üllatas mind hiljuti Vikerraadio eetris: ta ütles, et kui hollandlaste jaoks on nende ajalugu koltunud lehtedel, siis eestlastel on need lehed haljendavad. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa suhet võime vaadelda kui kahe suure kosmilise keha liikumist – alguses koostoimes ja seejärel võimsas kokkupõrkes. Paljud vähemad kehad jäid nende kahe vahele ja pidid vaatama, kas nende orbiit võimaldab kuidagi kõrvale põigelda või mitte. 23. august 1939 oli demokraatlikule läänemaailmale täielik ðokk. Ida-Euroopa jagati salajasel kaardil, asjaosaliste käest küsimata. Tõde imbus siiski kiiresti asjaosaliste teadvusse ja nüüd tuli valida käitumistaktika. Neljast Balti riigist (Soome, Eesti, Läti, Leedu) sai esimesena – kohe pärast Poola sõjalist hävitamist – kutse Kremlisse Eesti kui kõige väiksem. Stalin tundis idamaa tarkust: luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa.

Meilt ei nõutud midagi enamat kui vaid Punaarmeele, punalaevastikule ja punalennuväele mõningaid tugikohti Eesti pinnal. Võimaliku Saksa rünnaku tõrjumiseks! Meile anti mõtlemiseks mõnikümmend tundi. Missuguse otsuse me pidime selles olukorras langetama? Ainus sõjaline liiduleping oli meil Läti Vabariigiga. Kuid Läti ülemjuhataja ei leidnud väidetavalt aega kohtumiseks Eesti ülemjuhatajaga Valgas, kui Damoklese mõõk rippus Eesti kohal. (Küllap lootsid lätlased, ehk läheb see karikas neist mööda – Stalin lepib heade meresadamatega Eestis.)

Veelgi selgem oli lugu meie põhjanaabri Soomega. Nende valitsus oli juba mõnda aega varem Tallinnale mõista andnud, et Soome Vabariik kavatseb Rootsi kombel sellest sõjast kõrvale jääda. Vabadussõja-aegne abi ei saa seekord kahjuks korduda.

Tänastes aruteludes kostab vahel hääli: selle asemel, et Kremliga baaside leping sõlmida, tulnuks vaenlase pihta vähemalt paar pauku lasta – et oma au päästa. Jaan Tõnissonile omistatakse väide, et tulnuks vähemalt üks lask teha. See legend ei ole usutav. Tõnisson oli – valitsusega vastasrinnas olles – osalenud parlamendi riigikaitsekomisjoni istungil, kus üksmeelselt otsustati baaside leping alla kirjutada.

Sellega oli Eesti valinud aja võitmise taktika. Eesti kindralstaabi kõrgematel ohvitseridel oli üsna usalduslikke sidemeid Saksa kõrgete (luure)ohvitseridega. Ja olgugi et Barbarossa plaani veel ei olnud, polnud kahtlust, et sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel on vaid aja küsimus. Eestis loodeti, et Saksamaa siiski mingil määral ohjeldab Kremli ega lase Stalinil päris lõpuni minna.

Küsigem siis nüüd: kas olukorras, kus on tekkimas Saksamaa tasakaalustav toime, oleks ehk mõistlikum oodata? Mitte sõdida täiesti üksi Nõukogude Liiduga? Või tulnuks ikkagi meie tänaste tugitoolifilosoofide soovitust mööda anda Punaarmeele juba 1939. aasta septembri lõpus tuld, et päästa Eesti „au“? Küsimata langenute arvust! Pidagem meeles: ühele paugule lastakse kohe kümme vastu! Sõjaga ei ole nii, et teeme ainult natuke sõda… Pidagem samuti meeles, et kaotatud sõda ei päästa küüditamistest, pigem soosib seda.

Eestis on kombeks võrrelda end Soomega ja selleks on palju põhjust. Ent ühe müüdi, mis on väga visa levima, peame ükskord ometi kummutama! See on jutt sellest, et Soome oli demokraatlik ja Eesti mitte ning just seetõttu otsustas Soome vastu hakata ja jäi ellu, Eesti aga mitte.

Iga soome ajaloolane teab, et Soome valitsus ei langetanud sügisel 1939 vastuhakkamise otsust! Vastupidi, marssal Mannerheim soovitas oma maa poliitilisele juhtkonnale tungivalt Kremliga mingisugusele kokkuleppele jõuda, kui Stalin oli oma vitsamurdmisega neljanda ja suurima Balti riigini jõudnud. Soome parlament oli otsustamise delegeerinud valitsusele ja viimane oli veendunud, et Stalin vaid ähvardab. Soome kavatses sellest sõjast kõrvale jääda ja aina venitas läbirääkimistega. Kuid Stalini kannatus katkes: ta lavastas Mainila piiriintsidendi ja 30. novembril 1939 nägid Soome riigijuhid aknast, et Helsingile langevad pommid.

Mannerheim oli muidugi teinud igaks juhuks mitmeid ettevalmistusi, ent Soome oli halvasti sõjaks valmis. Siiski, soomlased võitlesid ennastsalgavalt, neile tulid appi paukuv pakane, sügavad hanged, laiad laaned, kõvad kaljud. Ning viimaks plekiline soetõbi Punaarmee ridades. Unustada ei tohi Rootsi suurt ainelist abi. Et Soome selles heitluses siiski pääses, oli tõeline ime. Ja soome sisu oli osa sellest imest.

Olen veendunud, et eesti jonn ei oleks 1939. aasta sügissõjas soome sisule alla jäänud. Nii Eesti ohvitserkond kui ka reakoosseis oleks võidelnud ennastohverdavalt. Vaenlane oleks Narva jõel, Alutagusel ja Sinimägedes soomlaste kombel kinni peetud. Ent sama ei ole usutav Petseri suunal, kus määratu vaenlase ülekaal oleks lubanud nende tankidel läbi murda.

Me oleme kippunud unustama, et baaside lepingu kaalumise päevil olid maailma ajalehed tulvil kirjeldusi sellest, kuidas Euroopa suurriik Poola oli Wehrmachti ja Punaarmee ühiste löökide all sõjaliselt kokku varisenud. See uskumatu tõsiasi muutis kogu geopoliitilise olukorra tundmatuseni. Soome talvesõjast ei osanud siis veel keegi undki näha! Nõnda siis – müütide ümberjutustamisega tuleks olla ettevaatlikum. Nendel on vähe ühist tegelikkusega ja nad juhivad meie mõtteviisi tarbetult rappa. Mis aga puutub demokraatiasse kui kaitsekilpi sõjalise vallutuse vastu, siis Tðehhoslovakki ja Taani näide kinnitavad – nii lihtne see siiski pole. Sõdima peavad ikka mehed ja relvad ning demokraatia ise ei pane neid seda tegema.

Vanadel roomlastel oli aeg-ajalt kombeks hüüda: „Ad fontes!“ Tõepoolest, äärmiselt tähtis on ikka ja jälle pöörduda algallikate juurde ja olla ka allikakriitiline. Igasugused jutud „hääletust alistumisest“ on alati kellegi kirja pandud ja sageli ka kellegi kinni makstud. Mõnikord seda isegi ei varjata. Tuleb vaid olla tähelepanelik ja lugeda.

Kõiges eelkirjeldatus ei ole eesti ajaloolastele mitte midagi uut. Kuid meie lähiajaloo paradigma n.-ö. rahvaväljaandena on liigagi mütologiseeritud, põhineb lugudel, mis on ammu kirjutatud eesmärgiga sisendada Eesti rahvale: tema riik ei ole tõsiseltvõetav, sest tema juhid on kas saamatud või reeturid – olgu teadlikult või alateadlikult. Selline rahvas ei vääri oma kuningaid, tal oleks parem elada võõraste kuningate valitsuskepi all, nagu see oli muiste.

Ja sellised hoiakud on Eestis kerged levima, sest Teine maailmasõda oli nii ränk, et jättis rahvale – kõigest Sinimägede vastupanust hoolimata – ikkagi peksasaanud koera tunde. Kogu küsimus on: mida teevad selle koera kutsikad, kes on juba suureks kasvanud? Kirjanik Viivi Luik ütles ühes hiljutises raadiosaates: eesti noored erinevad eesti vanadest nii põhjalikult, et tekib tunne, justkui oleks tegemist lausa teise rahvaga.

Ma loodan, et see erinevus on hea ja viib Eesti kindlamale pinnale. Et uus põlvkond jutustab Eesti lugu väärikalt. Et ka need, kes Eesti riigi ligi sajand tagasi rajasid ega suutnud ära hoida selle langemist varjusurma, saaksid uuesti tõstetud aujärjele, mille nad on ikkagi ära teeninud.

Back to Top