Riigivanem Jüri Jaakson – haridususku mees

Riigivanem Jüri Jaakson – haridususku mees

Prof Peeter Järvelaid

Eesti Post üllitas äsja Jüri Jaaksonile pühendatud postmargi sarjast „Eesti Vabariigi riigipead 1918–2018“, mille raames antakse välja Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kõigile 20. sajandi Eesti riigipeadele pühendatud margid.

Jüri Jaakson oli Eesti Vabariigi riigivanem 16.12.1924–15.12.1925. Tema sünnist möödus 16. jaanuaril 140 aastat. Jaakson kuulub Eesti ajaloos meeste hulka, keda ameeriklased nimetavad riigi isadeks. Vandeadvokaadina juba endale nime teinud Jaakson tegutses koos Jaan Poskaga; ta oli aktiivne ja osav suhtleja. 1917. a oli Jaakson Eestimaa kubermangukomissari Jaan Poska (1866–1920) abi. Kaks eesti advokaati – Jaan Poska ja Jüri Jaakson – olid varem olnud vastavalt kuberner ja kuberneri asetäitja. Need administratiivsed ametid olid omaaegses Vene impeeriumis kõrgelt hinnatud. Maanõukogu liikmena ja Maanõukogu esimese abiesimehena oli ta ka osaline Eesti omariikluse esimeste kõige olulisemate ja keerulisemate otsuste langetamisel. Talle tehti 1918. a Saksa okupatsiooni lõpul ülesandeks olla Ajutise Valitsuse peavolinik varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt. Viibinud Eesti Vabariigi sünni juures, jäi Jaakson aktiivselt osalema poliitikas riigi kujunemisaastatel

Jaaksoni poliitilises elus oli mitmeid raskeid aegu. Ta sai Eesti riigivanemaks just 1. detsembri 1924. a mässu järel, mil küsiti, kas meie omariiklus on ikka õigel teel.
Jüri Jaaksoni poliitiline biograafia on muljetavaldav: 1918–1920 Ajutise Valitsuse ja Vabariigi Valitsuse kohtuminister; 1919–1920 Asutava Kogu liige; 1920–1932 I–IV Riigikogu liige; 1926–1940 Eesti Panga president; 1935–1938 Riigi Majandusnõukogu liige; 1937. a Rahvuskogu liige ja 1938–1940 Riiginõukogu liige. Jüri Jaakson vangistati NKVD poolt 14. juunil 1941 Tallinnas ning küüditati Siberisse. Sosva vangilaagris tunnistati 71-aastane riigimees füüsiliseks tööks kõlbmatuks. 4. aprillil 1942 mõisteti ta Moskvas toimunud erinõupidamise otsusega surma ning 20. aprillil 1942 hukati Jüri Jaakson Venemaal Sverdlovski vanglas. Ajaloolased on püüdnud mõista meie riigimeeste käitumist repressioonide ajal. Jüri Jaaksoni toimikus leidub kõnekas dokument, mis kinnitati koos süüdistuskokkuvõttega (nn memorandum). Selles seisab, et võimud jõudsid täielikule veendumusele, et Jüri Jaaksonit pole võimalik värvata agenditööle. Moskvasse saadetud jälitusmaterjalid võtsid selle kokku lühikese sõnaga „EI“. Jaaksoni toimiku materjalid näitavad, et mees omas äärmiselt suurt hingejõudu ning jäi elu lõpuni kindlaks oma veendumustele. Prof Leo Leesment (1902–1986), kes samuti viibis Siberi vangilaagrites aastatel 1950–1956, ütles, et tema vältis vaimset murdumist suheldes tarkade ja heade inimestega vangide hulgas ning hoidis oma vaimu erksana, lugedes vangidele isegi omamoodi improviseeritud õigusajaloo loenguid. Tal oli eriti rasketeks päevadeks veel üks salarelv – ta mõtles Pariisile – linnale, kus ta oli sõja eel elanud ja end akadeemiliselt harinud.

Kuidas kaitses end selles äärmuslikus olukorras vangina Jüri Jaakson, seda me täpselt ei tea, küll aga seda, et tema jaoks oli väga oluline haridus. Jaaksonit ja Poskat sidus mh ka see, et mõlemad olid varakult kaotanud isa ning nende haridustee sõltus lähemate sugulaste ja heatahtlike võõraste toetusest.

Küllap meenutasid nad ka Riiat, kus mõlemad olid elanud. J. Jaakson rajas Riia Eesti Seltsi maja, kus asus eesti kool. Töötades Läti pealinnas advokaadina, lõi ta aktiivselt kaasa ka Riia eestlaste karskusseltsis, Riia Eesti Seltsis Imanta ja Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsis.

Tulles tagasi Jüri Jaaksoni hariduspüüdluste juurde, tuleb naasta aastasse 1885, mil ta oli pidanud tegema oma õpingutes vaheaja, et töötada kodutalus. Isa surma järel pidi pere tegema veelgi raskemaid otsuseid. Kuid Jüri Jaaksoni vend Jaan nõustus sellest hoolimata Jüri saatmisega Tartusse Hugo Treffneri kooli. H. Treffner oli suur koolimees, kes oskas näha õpilastes peituvat potentsiaali ja seda toetada. Jüri Jaakson on hiljem ise kirjutanud, et Treffner ei hoolinud ta kooli- ega pansionraha võlast, vaid kihutas teda edasiõppimisele. Selle kooliga Jaaksoni haridustee ei piirdunud. Imekombel õnnestus tal lõpetada Tartu ülikool juristina 1896, kus ta sai I järgu diplomi. Töötades Riias advokaadina, aitas ta seal haridust omandada oma venna Jaani pojal Hermann Jaaksonil, kellest sai hiljem esimene eesti matemaatikaprofessor. Kuid see polnud kaugeltki mitte kõik. 1936. a otsustas ta asutada Treffneri gümnaasiumi juurde oma sihtkapitali, määrates selle aluseks Eesti Hüpoteegipanga pantlehti nimiväärtuses 20 000 krooni. Et tagada kapitali jätkusuutlikkus, tohtis fondist teha väljamakseid ainult sellelt teenitud protsentidelt, fondi alusvara pidi aga jääma puutumatuks. Sihtkapitali toetus oli mõeldud H. Treffneri gümnaasiumi ja selle juurde kuulunud kesk- ja algkooli õpilastele, kes vajasid toetust. Kui Jaaksoni sihtkapital oleks olnud sunnitud mingil põhjusel tegevuse lõpetama, siis läinuks selle allesjäänud varad Tartu ülikoolile eesti soost üliõpilaste toetamiseks. See fond vääriks tänases Eestis taastamist.

Eesti rahva ja kultuuri edasikestmiseks on meie riigil põhimõtteliselt kaks suurt ja murrangulist ülesannet: rahva iibe pööramine positiivseks ja rahva harituse taseme tõstmine. 19. saj II poolel sündinud meie ajaloo väljapaistvad isikud on näidanud selles osas haruldast isiklikku pühendumist, mida tasuks järgida ka 21. sajandil. Riigivanem Jüri Jaakson olgu meile siinkohal suureks eeskujuks.

Eesti Elu, 29. jaanuar 2010

Back to Top