• Avaleht
  • /
  • Publikatsioonid
  • /
  • Ettekanded
  • /
  • Ettekanne seminaril „Nikolai Päts 140“ Tallinnas EAÕK Püha Siimeoni ja naisprohvet Anna kirikus PIRET LOTMAN, 6. septembril 2011

Ettekanne seminaril „Nikolai Päts 140“ Tallinnas EAÕK Püha Siimeoni ja naisprohvet Anna kirikus PIRET LOTMAN, 6. septembril 2011

Ettekanne seminaril „Nikolai Päts 140“ Tallinnas EAÕK Püha Siimeoni ja naisprohvet Anna kirikus PIRET LOTMAN, 6. septembril 2011

Nikolai Pätsi imaginaarne raamatukogu

Piret Lotman

Ettekanne seminaril „Nikolai Päts 140“ Tallinnas EAÕK Püha Siimeoni ja naisprohvet Anna kirikus 6. septembril 2011

Teadusloolane Dirk Werle määratleb imaginaarsena raamatukogu, mille tekstid ei ole küll samaaegselt ühes füüsilises ruumis, kuid kuuluvad mõne isiku või institutsiooni mäluruumi.[1] Selle veidi tavapäratu mõiste abil tundub kohane iseloomustada Nikolai Pätsi visiooni Riigiraamatukogust, mille juhatajaks ta 6. novembril 1920 kinnitati.[2]

Nikolai Pätsi määramine riigi keskse raamatukogu juhatajaks oli iseenesest tavatu. Eestis oli juba sajandi algul kujunenud raamatukogunduslik mõtteviis, mis omandas konkreetsema vormi raamatukogude korraldamise osakonna asutamisega 1912. aastal Noor-Eesti liikumise juures. Eesti raamatukogundusprintsiibid ja praktika lähtusid sel perioodil eeskätt Soome kogemusest. Soome teadusraamatukogudes olid end täiendanud ka Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogu juhataja Jakob Muide ja Tartu ülikooli raamatukogu direktor Friedrich Puksoo.

Nikolai Päts oli raamatukogundusringkondades autsaider. Ainus seletus tema ametisse nimetamisel on tõsiasi, et paradoksaalsel kombel ei käsitanud ka vabariigi valitsus Riigiraamatukogu raamatukoguna. Riigiraamatukogu oli asutatud 21. detsembril 1918 puhtpraktilisel ajendil – noore vabariigi seadusandlikud institutsioonid vajasid toimimiseks välismaist juriidilist, poliitilist, sotsiaal- ja majandusteaduslikku kirjandust, mille hankimine usaldati raamatukogu juhatajale ja kahele ametnikule. Kuid kui Nikolai Päts tegi ettepaneku tõsta töötajate palku, vastas talle riigisekretär: „Riigiraamatukogu ametnikud ei ole suurema ettevalmistusega ja vilumusega kui Riigikantselei ametnikud, nende töö pole ka mitte vastutusrikkam. Tegelikud palgad on Riigikantselei ametnikkude palkadega kooskõlla viidud.“

Raamatukogu juhataja kujutlus raamatukogu edasisest arengust kajastus ajalehes Vaba Maa avaldatud pöördumistes ja üleskutsetes. Lähtuvalt Riigiraamatukogule 1919. aastal määratud sundeksemplarist nägi ta seda keskasutusena, kuhu kogu eesti keeles ilmunud ilu- ja teaduslik kirjandus koondatud peaks olema. Juba ajalehe Vaba Maa 1. detsembri numbris kutsus ta kirjastajaid ja trükikodasid oma kohust täitma: „Oleks andeksandmata nii hoolimata olla Riigiraamatukogu vastu, sest sel teel ei ehitata kultuurilisi asutusi, mis nii seltskonna kui riiklistes huvides lubamata nähtus on.“

Veel enam, sama väljaande vahendusel pöördus ta avalikkuse poole üleskutsega koondada Riigiraamatukogusse „laialdane päevapiltide kogu kõigest sellest, mis meie riik ja rahvas viimasel ajal üle on elanud.“ Ülesvõtteid soovis ta sõjategevuse, valitsusasutuste ja seltskondlike organisatsioonide, linnade ja asulate kõikvõimalike hoonete, hariduselu ja üldse kõigi inimtegevuse avalduste, aga ka Eestimaa loomade, lindude, taimede, maastike, turbarabade, kivimite ja erinevate rahvatüüpide kohta. Vastukaja oli elav ning 1921. aasta aprillis osteti vendadelt Parikastelt 23 250 marga väärtuses fotosid. Peagi selgus siiski, et raamatukogu eelarve ei kanna seda suurejoonelist kava välja ja Nikolai Päts tegi ettepaneku anda fotokogu Riigiarhiivile. Kuna ka sellel asutusel puudusid vajalikud summad, anti Parikaste fotokogu järgmisel aastal üle Tallinna Eesti Muuseumile.

Nikolai Päts oli seega esimene, kes nägi Riigiraamatukogus rahvusmälu talletajat, mis on rahvusraamatukogu üks olulisi funktsioone. Ajuti varjusurma hääbudes on see idee läbinud kogu rahvusraamatukogu ajalugu.

Raamatute ostmisega seotud küsimusi otsustas riigiasutuste esindajatest koosnev Riigiraamatukogu Nõukogu. 7. novembril 1921 otsustati, et peatähelepanu tuleb pöörata välisriikide seaduste ja seadusandliku kirjanduse muretsemisele, et tagada Eesti seaduste vastavus rahvusvahelistele seadustele ja statuutidele. Esialgu ostustati tellida järgmiseks kümneks aastaks 10 ingliskeelset, samuti 10 prantsuskeelset, 15 saksa- ja 11 soomekeelset tähtsamat poliitilise ja majandusliku sisuga ajalehte ja ajakirja. Kodumaine perioodika otsustati tellida täielikult. Trükiseid vahetati ka Tartu ülikooli raamatukoguga ja Eesti Muuseumi Ühinguga.

Esimesed välisvahetussidemed lõi Riigiraamatukogu Nõukogude Venemaaga viimase algatusel. Vene NFSV Eesti esinduse väljaannete vahetamise projekti kohaselt pidi kumbki pool esitama soovitavast kirjandusest nimekirja, kaugem kava nägi ette koguni kõigi väljaannete vahetamist. Erinevatel põhjustel need vahetussuhted hästi ei sujunud, venekeelset kirjandust saadi sel ajal peamiselt optantidelt. Raamatute kohta koostasid töötajad nii tähestik- kui süstemaatilise kataloogi, kuid eirasid siin väljakujunenud raamatukogunduslikku praktikat. Alles 1921. aasta sügisel otsustati kataloogimissüsteem ühtlustada ülikooli raamatukogus kasutatavaga.

11. mail 1922 võeti vastu Riigiraamatukogu põhimäärus ja kodukord. Riigiraamatukogu asus Riigikantselei juures ja allus riigisekretärile. Raamatukogu juhataja ülesandeks oli andmete hankimine nii Eestis kui välismaal ilmunud kirjanduse kohta. Ostetava kirjanduse valis aga Riigiraamatukogu Nõukogu, mille esimeheks oli Riigiraamatukogu juhataja, liikmeteks ministeeriumide, Riigikogu juhatuse ja Riigikontrolli esindajad. Erandjuhtudel võis Riigiraamatukogu juhataja osta riigisekretäri nõsuolekul raamatuid ka nõukogu otsuseta, kuid mitte rohkem kui 1/5 eelarve piires. Riigiraamatukogul oli voli suhelda vahetult kõigi riigi- ja omavalitsusorganite ning eraisikutega, kuid Riigikogu juhatuse, ministeeriumide ja vabariigi välisesindustega ainult riigisekretäri kaudu.

Kodukorra järgi ei laenutatud raamatuid eraisikutele, vaid riigiasutustele. Eraisikud võisid raamatukogu kasutada üksnes erakorralisteks uurimusteks või teaduslikuks tööks valitsusasutuste volitusel ja Riigiraamatukogu juhtaja loal. Riigiarhiivi ülemisel korrusel leiti ruum ka lugemistoa tarbeks, mis oli riigiametnikele ja Riigikogu liikmetele avatud argipäeviti. Lugemistuba, kuhu olid koondatud ka kõik käsi- ja sõnaraamatud, oli 1923. aasta sügisest alates avatud argipäeviti kella 8–21-ni.

1907. aastal asutatud Tallinna linnaraamatukogu oli saanud 1920. aastal Gogoli puiesteel uued ruumid, mis elavdas raamatukogu kasutamist, kuid raamatuvalik oli seal väike ja vilets. 1922. aasta veebruaris pöördus Tallinna koolivalitsus Riigiraamatukogu juhataja poole palvega eraldada linnaraamatukogule ilukirjandust ja ka vähemkasutatavat teaduskirjandust. Nikolai Päts ei olnud selle vastu, kuid leidis, et Riigiraamatukogu saab põhimõtteliselt raamatuid üle anda ainult riigi keskraamatukogule, ja tegi samas ettepaneku korraldada linnaraamatukogu ümber avalikuks riigi keskraamatukoguks oma kindla põhikirjaga. Taas kutsus ta ajalehe Vaba Maa veergudel avalikkust ja teisi raamatukogusid seda ideed toetama ning loodavale keskraamatukogule annetusi tegema. Riigiraamatukogu raamatuvaradest loovutatava ilukirjanduse hindas ta tõhusaks panuseks „suurepärase kultuurimomumendi heaks“. Riigiraamatukogu „tõhus panus“ koosnes 1493 köitest, millest lõviosa moodustas eestikeelne algupärane ja tõlkekirjandus, lisaks venekeelne ajalookirjandus ja kirjandusklassikud. Riigi avaliku keskraamatukogu staatuse sai Tallinna linnaraamatukogui „Avalikkude raamatukogude seadusega“ 1. jaanuarist 1925.

Sellesse perioodi jääb Riigiraamatukogu korraldamine ja tema funktsioonide selgem piiritlemine. Nikolai Pätsi kujutlus Riigiraamatukogust kui kesksest kultuuriinstitutsioonist oli teostamatu osalt raha, osalt ruumide ja pädevate töötajate puudumisel. Raamatukogu prioriteediks jäi juriidilise, poliitilise, sotsiaal- ja majandusteadusliku kirjanduse komplekteerimine. Aastail 1922–1924 oli Riigiraamatukogu üheks olulisemaks tööks nende raamatute loovutamine teistele raamatukogudele, mis põhimääruse järgi Riigiraamatukogusse ei kuulunud. Nii anti 1922. aastal sõjateadusliku sisuga raamatud kindralstaabi raamatukogule, Tartu ülikooli raamatukogule anti rariteetseid raamatuid ja ajalookaarte (näiteks Sebastian Münsteri Cosmographia, Antonio Possevino Commentarii de Moscovia et della pace, Johannes Schefferuse History of Lappland jms).

1922. aasta mais külastas Riigiraamatukogu juhtaja Soome Eduskunna raamatukogu eesmärgiga õppida lähemalt tundma selle raamatukogu komplekteerimisprintsiipe ja töökorraldust. Eeskuju võeti siit komplekteerimisel, raamatute korraldamisel peeti otstarbekamaks lähtuda Helsingi ülikooli vene osakonna raamatukogu põhimõtetest. Eduskunna raamatukogust toodi kaasa 50-leheküljeline nimekiri raamatutest, mis otsustati ka Riigiraamatukogusse muretseda. Valdavalt sisaldas see I maailmasõja järel ilmunud saksakeelset sise- ja välispoliitilist ning majandusalast kirjandust. Riigiraamatukogu nõukogu otsustas kõik nimekirjas sisalduvad trükised ka Eestisse tellida.

Väliskirjandust telliti sel perioodil peamiselt veel välissaatkondade kaudu, kuid hakati looma ka püsivamaid vahetussidemeid teiste riikide infoasutustega. Rahapuudusel jäid paljud võimalikest kontaktidest aga välja arendamata. Olulisemaiks välismaisteks komplekteerimisallikaiks jäid kuni Eesti okupeerimiseni Smithsoni Instituudi saadetised Washingtonist. Smithsoni Instituut saatis oma trükiseid ka Eesti teiste teadusinstitutsioonide – Eesti Rahva Muuseumi, Eestimaa Kirjanduse Ühingu, Tähetorni ja Tartu ülikooli raamatukogule, kuid tegi seda Riigiraamatukogu vahendusel. Kuigi põhimäärus ei näinud Riigiraamatukogule ette koordineerimistööd raamatukogude komplekteerimisel ja suhtlusel välisriikidega, eeldati välismaal kujunenud praktika kohaselt seda riigi keskselt raamatukogult. Nikolai Päts Eesti raamatukogundusmaastikul kuigi hästi ei orienteerinud, Ameerikast saadetud raamatud ei jõudnud nii mõnigi kord õigesse sihtkohta, mis süvendas Nikolai Pätsi kui võhiku mainet Eesti raamatukogundusringkondades.

Riigiraamatukogu nõrgimaks küljeks tol perioodil oligi raamatukogunduses pädevate inimeste puudumine. Ainuke kõrgema haridusega Riigiraamatukogu töötaja oli raamatukogu juhataja. Haritud töötajat oli sellesse ametisse raske leida. 1924. aasta kevadel abijuhataja kohale kandideerinud 28 inimesest oli vaid ühel kõrgem haridus, seegi kaubandusalane.

Riigiraamatukogu raamatuvaramu oli selleks ajaks kasvanud 40 000-köiteliseks. Domineerivateks keelteks olid sel perioodil vene ja saksa, valdkondadeks õigus-, sotsiaal- ja majandusteadus, samuti komplekteeriti sihipäraselt ajaloo, eriti baltisaksa ajaloo alast kirjandust. 1923. aastal peatati raamatute ostmine Saksamaalt nende kõrgele tõusnud hindade tõttu. Kuid majanduskriis tabas ka Eestit. 20. juunil 1924 võttis Riigikogu vastu seaduse „Riigiasutuste töö koondamise kohta“. Riigiraamatukogu ühendati Riigiarhiiviga ja 1. detsembril koondati raamatukogu juhataja Nikolai Päts.

Nikolai Pätsi panus raamatukogu edasisse arengusse polnud kaugeltki väike: nelja aastaga olid kujundatud raamatukogu komplekteerimisprintsiibid, koostatud süstemaatiline ja tähestikkataloog, kinnitatud põhimäärus ja kodukord, avatud lugemistuba, seatud sisse esimesed välisvahetussidemed, raamatuvarad olid kasvanud 40 000 köiteni. Sellegipoolest ei leia me Nikolai Pätsi nime Eesti raamatukogude ajaloost.[3]

Põhjus näib olevat selles, et eesti kultuuriajalugu üldse, raamatukogude ajalugu eriti on keskendunud isikutele, mitte ideedele. Tunnustatud raamatukoguhoidjate elulugudes on tuntav hagiograafiline element, neid iseloomustatakse ülivõrdeliste epiteetidega ja iseäranis eksimatute ning ettenägelikena. Raamatu pühadus on kandunud neis käsitlustes üle ka selle hoidjale. Paraku ei kandunud Nikolai Pätsi puhul raamatukoguhoidja pühapaiste üle raamatukogule.


[1] Dirk Werle. Copia librorum. Problemgeschichte imaginierten Bibliotheken 1580–1630. Tübingen: Max Niemeyer Verlag, 2007, lk 47.

[2] Järgneva teksti aluseks on: Piret Lotman. Parlamendiraamatukogust Rahvusraamatukoguks I. Eesti vabariigi Riigiraamatukogu 1918–1940. Tallinn: Valgus, 1988, lk 21–44.

[3] Vt nt Kaljo-Olev Veskimägi. Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn, 2000.

Back to Top