JAAK VALGE kõne “Jüri Jaakson suure kriisi ajal” Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010

JAAK VALGE kõne “Jüri Jaakson suure kriisi ajal” Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010

„Jüri Jaakson suure kriisi ajal“
Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010

Jaak Valge

Mul pole just väga sünnipäevakohane teema – rääkida päevakangelase raskete otsustega tegevusperioodist. Teisalt aga pole kahtlust, et mineviku tunnetamise tarvis on kriisi- ja murranguperioodid hoopis tähtsamad kui stabiilsed ajad. Mitte ainult sellepärast, et kriisi käigus improviseeritud otsused annavad ilme kriisijärgsele ühiskonnale, aga ka sellepärast, et just piirsituatsioonides avaldub inimolemus kõige ehedamalt. 
See kriis oli oma nime väärt, lääneeurooplaste jaoks õieti juba teine vapustus pärast maailmasõda. Eestlastele olid maailmasõda, Vene revolutsioon ja iseseisvusvõitlus andnud aga ühtlasi uue lootuse ja alguse; sestap ei pruugitud aastaid 1914–1918 Eestis meie tsivilisatsiooni katastroofina teadvustada, ent seda järsem ja muserdavam oli „kas me sellist Eestit tahtsime?“ tunne 1930. aastate alguse suure majanduskriisi ajal. 
Me arvame ka praegu end kriisis elavat, ent ekslik oleks tolle aja inimese kriisitaju ette kujutada tänapäeva masu alusel. Juba „masu“ ise väljendab arusaama, et normaalne kasv katkes korraks, kuid pärast on maailm jälle endine. Selle vaate pädevus on omaette teema, millel siinkohal peatuda pole põhjust. Tolle aja kriisitaju esimene erinevus tänapäevasest oligi psühholoogiline: Jaaksoni aja inimesed ei tunnetanud kriisi masuna, vaid terve õhtumaise maailma elukorralduse alustalasid vapustava sündmusena ning paljud, nende hulgas väga paljud targad ja väga targad inimesed kaotasid tasakaalu ja neist omakorda paljud, rohkemad, kui me ehk täna uskuda tahaksime, hakkasid uskuma utoopiatesse. 
Teine põhjus oli sotsiaalne. Tolle perioodi Lääne ühiskonna kriitikuks saamiseks ei olnud vaja ebatavalist või ülepingutatud kriitilist inimlikku kaasaelamisvõimet, hüsteerilisi tundeid või alternatiivset uimastikultuuri. Suur depressioon oma töötu noorsoo, näljamarsside, tühja kõhuga magama minevate lastega või demoraliseeruvate talupoegadega ei olnud haigete isiksuste ettekujutus. Eestlased polnud ehk nii haavatavad kui näiteks linnastunud sakslased või ameeriklased, sest maal leidus ikka mõni hõimlane, kes otsesest näljahädast päästis. Kuid teisalt oli kriisi vältel just agraarkaupade hinnalangus suurim ja siin oli Eesti kui põllumajandussaaduste eksportijamaa kaotus, mis laienes kogu majandusele, paratamatult väga suur: põllumajanduse turutoodangu väärtus kahanes peaaegu kaks korda, nii et piimaliitri eest maksti 2 senti – 20 korda vähem kui sama koguse keskmise õlle eest. Riigi eelarve tulud kahanesid 30%, ekspordi maht vähenes tugevasti, kuid veel enam, isegi üle kahe korra vähenes ekspordi väärtus.
Ehkki me alati oma „võitjate ajaloo“ voolusängis ajalugu tänase ideoloogia valguses nähes ehk teistmoodi oleme harjunud arvama, pole tegelikult minevikus neid sündmusi või tegevusi just üleliia palju, mille tähendust üheselt hinnata on võimalik. Aga suure kriisi aegse Eesti majanduspoliitika positiivne võtmemeede kuulub küll nende hulka – see oli devalveerimine. Ja nüüd tähelepanu – see ei ütle mitte kõige vähematki tänase masu meetmete kohta. 
Devalveerimise said Eestis läbi viia kolm asutust: parlament, valitsus määrusega, mida oleks pidanud aktsepteerima Eesti Pank, ja Eesti Pank ise. Eesti Panka juhtisid nõukogu, juhatus ja president. Panga poliitika määrasid eelkõige juhatus ja president, kelleks oli 1926. aasta lõpus valitud Jüri Jaakson. Nii oli Jüri Jaakson selles küsimuses kõige mõjukam isik. Siinkohal tuleb veel kohe märkida, et ehkki Eesti rahapoliitika üldisi suundi otsustasid ka parlament ning valitsus, Jaaksonil tegelikult Eestis stabiilseid partnereid ei olnud. Kriisieelse aja suhteliselt hästi vastu pidanud Eesti poliitiline süsteem jõudis nüüd ilmselgelt ummikusse: 21 kuu jooksul, mil devalveerimise teema päevakorras oli, juhtis Eestit viis valitsust, kelle sisuline valitsemise aeg, kui valitsuskriisid välja arvata, oli vaid keskmiselt 3–4 kuud. Omavahel intriigitsev parlament keskendus aga peamise küsimusena uue põhiseaduse arutelule, mis oli rahvasaadikute jaoks oluline eriti seetõttu, et populaarsust võitvate ideede kohaselt pidi parlamendiliikmete arv poole või rohkema võrra vähenema. 
Devalveerimine muutus Eestis aktuaalseks peale Inglise naelsterlingi langust 1931. aasta septembris. Eesti kroon, nagu suurem osa tolle aja maailmavaluutasid, oli kullastandardil, õigemini kullavahetusstandardil, mis tähendas seda, et Eesti kroonil oli kindel kullasisaldus ja keskpangal kohustus vahetada Eesti kroonide eest kindla hinnaga piiramatus koguses vähemalt ühte kuldvaluutat ja vastupidi. Muidugi müüdi tegelikult ka kulda ja teisi valuutasid. Kuldvaluutaks ja reservvaluutaks oli aga igati loogiliselt valitud Inglise naelsterling. Kuid 1931. aasta suvel oli alanud Euroopa rahanduslike kokkuvarisemiste laine, mille käigus peatasid oma valuuta konverteeritavuse Austria, Saksamaa ja nende sündmuste mõjul veel mitu Kesk- ning Ida-Euroopa riiki. Hilissuvel levis paanika Londonisse, sest majandusagendid arvasid, et Inglise naelsterling on ohus, ja nad üritasid naelsterlingeid vahetada kulla, dollari või frangi vastu. 21. septembril, pärast varude ja laenude ammendumist, devalveeriti Inglise naelsterling 20%. See oli senise, üle 100 aasta kestnud maailma rahanduskorralduse lõpp ning kui see väljend piisavalt dramaatiline ei tundu, siis võib öelda ka, et tänasele majanduskorrale viinud sündmusteahela algus.
Nüüd ei olnud Eestis enam võimalik panga põhikirja ja rahaseadust täita. Kohe kogunes küsimust arutama Eesti Panga nõukogu. Üheks võimaluseks oleks olnud kroon kohe devalveerida, mis oleks tähendanud seda, et naelsterlingitega oleks kaubeldud sama hinnaga, ent kulda oleks saanud osta vähem. Eesti Panga nõukogu läks oma otsustega 21. ja 22. septembrist teist teed, lõpetades naelsterlingi, teiste valuutade ja kulla vaba ostu-müügi. Tollal võimul olnud Pätsi valitsuses arvatud aga esialgu, et tuleb devalveerida. 
Edasi hakkas Jaakson avaldama valitsusele survet, et saada Eesti Panga otsustele seaduslik kate ja piirata sissevedu, sest ülehinnatud kroon ähvardas ära kulutada valuuta tagavara. Survevahendiks oli valitsusele 10. juunil lubatud laen. 17. novembril arutati parlamendi rahaasjanduse komisjonis valitsuse eelnõu, mille kohaselt valitsus sai õiguse kehtestada määrusi välisvaluuta ja väärismetallidega arveldamisel. Kõik tehingud välisvaluuta ja väärismetallidega muutusid eelnõu kohaselt Eesti Panga või tema poolt volitatud krediidiasutuste ainuõiguseks. Sisuliselt legaliseeris eelnõu Eesti Panga senised määrused ja see tähendas Eesti krooni vaba vahetatavuse lõpetamist. See oli valuutakontrolli tee, mida mööda olid läinud Saksamaa, Austria ja paljud Ida-Euroopa riigid ja mis oli erinev Inglismaa, Skandinaavia riikide ja Soome devalveerimispoliitikast. Jüri Jaakson kaitses eelnõu komisjonis väga energiliselt. Ka Riigikogus läks see 6. novembril läbi suuremate vaidlusteta. Selle teostamise määrusega 11. novembrist monopoliseeriti suur osa impordist. Eesti Pank aga vabastati valuutamüügi kohustusest ja talle anti valuuta ostu-müügi ainuõigus. Ilma kahtluseta oli just Jüri Jaakson nende otsuste võtmeisikuks. Ta oli kahtlemata Eesti rahapoliitika määramisel esimene, kuid siiski mitte ainus mees. 
Kuna Eesti oli saanud nn Rahvasteliidu laenu, oli aastatel 1927–1930 Eesti Panga juures tegutsenud ka Rahvasteliidu Finantskomitee nõuandja Walter Williamson. Ta ametiaeg oli küll otsa saanud, aga ta tundis vastutust Eestis toimuva pärast. Kindlasti oli tal Jaaksoniga ka vahetult peale Inglise naela devalveerimist kontakte, aga ametlikult kirjutas ta Jaaksonile 19. novembril 1931 ning soovitas vastupidist käitumist, st viivitamatut devalvatsiooni. Jaakson ei kiirustanud selle teabe menetlemisega: alles 8. detsembril edastati see kiri Eesti Pangast majandusministrile, kuid koos sellega edastati ka Eesti Panga nõukogu arvamus, mis oli järsult eitav. Selleks ajaks oli Pätsi valitsus nii ehk nii lõplikult poole valinud, sest 20. novembril sai kahtleva Mihkel Punga asemel majandusministriks August Jürman, kes oli krooni senise pariteedi tuline hoidja. 
Jaaksonile tuli aga devalveerimist soovitavaid autoriteetseid arvamusavaldusi veel ja veel. 14. detsembril kirjutas seda ka Inglise Panga direktor Otto Niemeyer. Williamson kirjutas uuesti ja veelgi tungivamalt jaanuaris 1932. Kuid kaks päeva varem oli tõsisem diskussioon devalveerimisest toimunud parlamendis. Majandusminister Jürman manas krooni devalveerimise pooldajaid, leides, et sellest mingit sisulist kasu ei ole. Peale selle polnud see tema sõnutsi ka juriidiliselt võimalik, takistuseks 1927. aasta rahareformi läbiviimiseks saadud Rahvasteliidu laenu lepingu tingimus – see, mida Jaakson kindlasti pidi teadma, tegelikult üldse tähtis ei olnud.
Aga nii see asi nüüd jäigi 1932. aasta sügiseni ja avalikkuses kujunes arvamus, et juba seepärast, et mitte õõnestada Rahvasteliidu ees oma usaldusväärsust, ei saa Eesti devalveerida ning majandusliku kasu-kahju üle pole seetõttu eriti mõtetki arutleda. 1932. aasta juulis oli võimule tulnud Karl Einbundi devalveerimist pooldav valitsus, kes küsis Eesti Pangalt laenu. 24. augustil Eesti Panga nõukogu keeldus.
1932. aasta augustis tuli aga Eestisse Rahvasteliidu laenu hooldaja prof Albert Janssen delegatsiooniga. Nemad soovitasid konfidentsiaalselt Jaaksonile ning valitsuse liikmetele devalveerida, st soovitus tuli just institutsiooni poolt, keda Eesti avalikkus pidas peamiseks devalveerimise takistuseks. Kuid sõltumatult Rahvasteliidu soovitustest ning neid teadmata arutati küsimust 6. septembril uuesti parlamendis. Riigikogu nõudis valitsuselt hääletustulemusega 70 ühe vastu kõigi abinõude tarvituselevõtmist rahaväärtuse hoidmiseks!
20. septembril oli Eesti rahanduse olukord arutusel Rahvasteliidu Finantskomitees. Janssen iseloomustas Eesti majanduse olukorda raskena, mille üheks põhjuseks pidas ta ka Eesti otsust jääda kullaalusele. Janssen toonitas, et Eesti on kullaalusel ainult nominaalselt, kuna Eesti Panga kõrval tegutseb must börs, kus, nagu Soomes ja Rootsiski, makstakse Eesti krooni eest 15–20% vähem. Krooni kursi hoidmiseks on Eesti pidanud kasutusele võtma rea äärmiselt drastilisi abinõusid, mille tagajärjel majanduselu järjest rohkem tardub. Järgnenud arutelu tulemusena nenditi, et Rahvasteliidu Finantskomitee kontaktid Eestiga on nõrgad ja soovitati määrata taas Eesti Panga juurde Finantskomitee nõuandja. Küsimust peeti kiireloomuliseks ja Eesti esindajal paluti Eesti seisukohast teada anda niipea kui võimalik, juba mõne päeva jooksul. See teave edastati Eesti esindaja Schmidti poolt Jüri Jaaksonile palvega valitsusega selles küsimuses kontakti võtta ja teda kiiresti, võimaluse korral telegraafi teel informeerida. Seda võiks pidada Finantskomitee delikaatseks sammuks, et juhtida Eesti devalveerimise teele. Kuid ka sellest ei juhtunud midagi. Parlamendi rahaasjanduse komisjonis arutati seda ettepanekut alles 18. oktoobril. Valitsus saatis oma negatiivse otsuse alles 26. novembril. Pole ka imestada, sest pärast vahepealset pikka valitsuskriisi oli 1. novembril kinnitatud taas ametisse Konstantin Pätsi krooni devalveerimise vastu olev valitsus.
Kuid vahepeal olid professor Jansseni arvamused Soome ajalehe vahendusel teatavaks saanud ja neid kommenteeris elavalt siinne ajakirjandus. Seega senised argumendid devalveerimise vastu enam ei sobinud. Päts tegutses temale omase otsustavuse ja meetodiga – ma küll ei tea, kas Jaaksoni heakskiidul, aga tõenäoliselt – ja igatahes 22. novembril esitas ta parlamendis eelnõu, mille järgi tuli keelata karistusähvardusel krooni devalveerimise propaganda. Ja pärast tuliseid vaidlusi võeti eelnõu parlamendis vastu.
Alles siis, kui parlament oli diskussiooni keelustanud, arutas Rahvasteliidu nõuandja küsimust ka Eesti Panga nõukogu. Kirjas Finantskomiteele leiti, et nõuandja vaated majanduspoliitikale on teada, aga Eesti Pank ei saa ajada sarnast majanduspoliitikat, mis käib risti vastu Riigikogu poolt heakskiidetud valitsuse majanduspoliitikale, ning pank peab loobuma nõuandja ametisse seadmisest. Aga kaks ja pool kuud varem, kui Finantskomitee tegelikult vastust soovis, oli kõik ju teisiti – võimul oli devalveerimist pooldav valitsus ja Riigikogu ei olnud seisukohta devalveerimise suhtes võtnud. Pole mingit põhjust arvata, et see oli Jaaksoni hooletus, mispärast vastus nii kaua viibis.
Rahvasteliidu Finantskomitee istungil arutati nüüd Eesti olukorda uuesti 1933. aasta 16. ja 17. jaanuaril. Seekord osales ka Jüri Jaakson. Tagasisõidul peatus ta Pariisis, Berliinis ja Riias, st nendes riikides, kus ei devalveeritud, ja pidas läbirääkimisi ning mõttevahetusi sealsete keskpankade juhtidega. Finantskomitee istungist andis Jüri Jaakson Eesti avalikkusele tendentslikke teateid: kroonist olevat kõneldud vaid möödaminnes, nimelt prof Janssen küsinud, kas ei oleks kasulikum olnud loobuda kullastandardist. “Sellele viipele andsin kindla vastuse otsuse näol, mis riigikogu ja vabariigi valitsus on teinud krooni hoidmise asjus, millega ka finantskomitee liikmed nõustusid.” 19. aprillil 1933 tuli Eesti Panga nõukogus arutusele valitsuse palve lubada eelarvekulude tasumiseks uuesti laenu kuni 5 miljonit Eesti krooni. Nõukogu juhatuse ettepanekul ei keeldunud laenust. Võimul oli ikka Konstantin Pätsi senist kurssi pooldav valitsus. 
Kauaks ta sinna siiski ei jäänud. Kevadel tuli võimule Jaan Tõnisson ja otsustas ka krooni maksku mis maksab devalveerida. Ma ei tea, kas ja mida rääkis Tõnisson oma endise erakonnakaaslase Jaaksoniga, aga kui ta isegi rääkis, siis Jaakson igatahes selles küsimuses erilist koostöötahet küll ei näidanud. Pigem võis ta Tõnissonile öelda, et ainult valitsuse määrust krooni devalveerimise kohta, ilma Riigikogu nõusolekuta, ei võeta Eesti Pangas täitmisele. Riigikogus tuli küsimus arutusele 27. juunil. Valitsus küsis parlamendi nõusolekut devalveerimise määruse andmiseks ning sidus küsimuse usaldusega. Ülimalt piinliku arutelukäiguga koosolekul läks otsus ülimalt napilt läbi. See oli minu arvates ühtlasi Tõnissoni poliitilise karjääri tipp, aga paljude arvates ka lõpp.
Pärast Riigikogu toetusotsust andis Eesti Panga juhatus mõista, et otsust täitma ollakse sunnitud. Eesti Panga juhatuse ettepaneku formuleeringus nõukogule märgitakse, et kui ka seda parlamendi heakskiidu saanud otsust täitmisele ei võeta, võib parlament oma tahte läbi suruda seadusega ja kuna vahepeal võib tekkida segadus, tuleks Eesti Pangal tegutseda kooskõlas seadusandliku võimuga ning selle tahte kohaselt. 
Pärast devalveerimist muutus majandusolukord paremaks peaaegu kohe, sellega sünkroniseerus üldine konjunktuuri paranemine maailmas. Ent kriisi hind Eestile – mis võinuks olla madalam varasema devalveerimise korral – oli tugev riigi sekkumise suurenemine. Sisse oli viidud valuutakontroll, impordilitsentsid, hindade regulatsioon, riigi monopolid ja eksporttoetused põllumajandusele. Veel suurem oli hilise devalveerimise hind Eesti sisepoliitikale – just devalveerimise küsimus tegi valitsused veel ebastabiilsemaks ning lõhestas Eesti erakonnad.
Miks Eesti Pank ja ilmselgelt Eestile parimat soovinud Jüri Jaakson nii käitusid? Mingid faktid, antud juhul Jaaksoni tegevust iseloomustavad faktid on tähendusrikkad ainult selles kontekstis, kus nad aset leidsid. 1930. aastate alguse kontekstis tähendas devalveerimise kui majanduspoliitilise sammu tunnustamine varasemast erineva majandusliku mõtlemise omaksvõtmist. See eeldas aga paindlikkust ning stereotüübivabadust. Küsime kõigepealt, kas oli üldse alust loota Eestis selles küsimuses stereotüübivaba mõtlemist? 
1930. aastate alguse arusaam devalveerimisest oli kogu maailmas teistsugune kui kaasajal. Kõigepealt oli rahakursi väärtuse hoidmisel igal pool suurem prestiiêimaik. Esimese maailmasõja eelne kullastandardil põhinev maailmamajandus, mil inflatsioon aastakümnete vältel jäi minimaalseks, oli stabiilsuse musternäidiseks suurema osa eurooplaste silmis. Sakslased, austerlased, ungarlased, poolakad, lätlased, eestlased, bulgaarlased, rumeenlased, kreeklased ja portugallased olid kogenud Esimese maailmasõja järgsetel aastatel majanduselu laastavat ja pahupidipööravat, rikkaid vaesestavat ja spekulante majandusmagnaatideks tegevat inflatsiooni, mis oli nende rahaühiku algsest väärtusest alles jätnud vähem kui 5%. Devalveerimist ja inflatsiooni ei osatud tavaliselt üksteisest eraldada. See kõik oli üsna värskelt meeles, toimunud ainult kümmekond aastat tagasi, meie mõistes nagu aastal 2000. 
Kui me nüüd koostaksime tabeli, kus jagaksime Euroopa riigid esiteks rängemalt ja kergemalt 1920. aastate alguse inflatsioonihädad üle elanuteks ja sinna kõrvale kahte tulpa sätiksime 1930. aastate alguses devalveerimispoliitikat kasutanud ning sellega venitanud riigid, saame suisa rabava seaduspärasuse – kõikides riikides, ilma eranditeta, kus maailmasõja järgselt oli inflatsioon jätnud rahaühikust järele alla 5%, lükati kriisiajal devalveerimine edasi. See on see juhus ajaloos, kus minevikust oldi õppinud, kuid valesti õppinud. 
Niimoodi taustal vaadeldes selgub, et 1930. aastate alguse kriisikäitumise juured olid tegelikult kümme aastat varasemas ajas ning Eesti Panga ja Jüri Jaaksoni otsused olid Euroopa taustal seaduspärased. Kuid vähe sellest. Esialgu jätsid oma rahaühiku varasemale kulla-alusele ning määrasid sellega oma majanduse pikka stagnatsiooni ka Prantsusmaa, Ðveits, Holland ja Belgia, kus ometi rahanduslikku teavet pidi olema hoopis rohkem kui Eestis. Tuletan meelde, et erinevalt neist polnud juristiharidusega Jaaksonit keegi õpetanud keskpanka juhtima, tema pangandusalased kogemused piirdusid iseseisvuse-eelse Tallinna Linnapanga direktori abiks olemisega aastatel 1914–1918. 
Ent süüvigem veel uuesti Eesti olukorda. Siin oli veel hiljem, 1924. aastal, st meie jaoks 2003. aastal, toimunud majanduspoliitiline pööre, mille käigus kippus raha väärtus uuesti käest ära libisema, kuid mis tollal lausa imekombel suudeti stabiliseerida; seejuures ei olnud ka Jaaksoni teened väikesed. Pangandusreform, mille üheks läbiviijaks oli samuti Jaakson, lõppes aga alles 1928. aastal, st nagu meie jaoks justkui 2007. aastal, mis on ju nagu eile. Selle käigus kehtestatud kulla alusel olevat stabiilset Eesti krooni peeti rahvuslikuks uhkuseks. Eesti Panga 1929. aastal väljaantud juubelialbum algab Jaaksoni ridadega: „Iga majanduse nurgakiviks on kindel rahaüksus, kui mõõdupuud majandusliste väärtuste hindamisel. See rahaüksus ei tohi olla kõikuv, ei tohi olla ärarippuv mõnesugustest juhuslistest majanduslikest mõjudest, vastasel korral kaotab ta oma väärtuse kui püsiv mõõdupuu.“ Tollal ei hinnatud küll institutsioonide usaldusväärust, ent julgen arvata, et kriisi eel ja alguses oli just reformitud Eesti Panga usaldusväärsus Eesti institutsioonidest üks kõrgemaid. Igal juhul märksa kõrgem kui parlamendi või valitsuste usaldusväärsus. Suuresti oli Eesti Panga maine just edukalt reformi läbi viinud Jaaksoni teene.
Jaakson oli küll noorpõlves, ahistava Vene tsaarivõimu ajal ilmutanud vasakpoolsuse märke, kuid hiljem väga eduka advokaadina n-ö usaldust müües kujunenud konservatiiviks, mitte aristokraatseks, vaid terve mõtlemisega talupojakonservatiiviks. Suure kriisi aegne käitumine kinnitab seda. Need tema käigud, mida enne kirjeldasin, ei olnud peale sunnitud panga nõukogu või juhatuse poolt, ta pidi neid ise tahtma teha. Rahakursiga manipuleerimine võis Jaaksonile tähendada midagi hõlptulu saamise taolist, mis ei olnud kuidagi kohane temasugusele alalhoidlikule talupoja juurtega esimese põlvkonna valgekraele, kes elus alati kindla peale välja läks ja kellele ei tulnud raha kätte mingi ühe suure slämmi väljamängimise kaudu, vaid rutiinse töö kaudu, nagu isadele ja isaisadele põldu harides. Ning kuigi krooni hoidmise sammud olid kohati salakavalad ja avalikkusele antud teated pooleksitavad, pole täheldatav, et Jaakson oleks eksinud kehtivate seaduste vastu.
Küllap on demokraatlikus poliitikas niimoodi, et mingi poliitilise spektri osa võib meile subjektiivselt mitte meeldida, kuid kõik need on vajalikud. Kui tuua intrigeeriv näide, siis minu arvates vabadussõjalaste patriootliku poliitilise suuna väljalülitamine Eesti poliitikast 1934. aastal määras need otsused, mis tehti 1939–1940, sest allesjäänud opositsioon oli Moskvale veel järeleandlikum kui Pätsi valitsus – ehkki seejuures võime me vapsidesse suhtuda ühte- või teistmoodi. Jaaksoniga seoses aga on selge, et Eesti poliitikas oli väga nõrgalt esindatud just konservatiivne suund. Iseseisvuse eel kandsid konservatiivsust baltisakslased, kes olid nüüd poliitilisest elust välja lülitatud. Konservatiivsust või järjepidevust kannavad institutsioonid, aga 1930. aastate alguse Eestis ei suutnud seda teha valitsused, parlament, lehmakauplevad erakonnad ning 1920. aasta „ultrademokraatlik“, ent üha kindlamini vahetusele minev põhiseaduski. Jaaksonile võis väga loogiliselt tunduda, et Eesti Pangal on peale rahapoliitika ajamise seegi kogu Eesti jaoks veel avaram tähendus. Ning selle funktsiooni – olla mingilgi määral usaldusväärne selles kõigist teistest õmblustest ragisevas majanduskriisimaailmas –, vedas ta läbi kõige rängema kriisiaja välja. Võib-olla oligi paljudele sellise stabiilsuse ankru olemasolu tähtsam kui majanduse käekäik.

Back to Top