KÜLLO ARJAKA kõne “Jüri Jaakson – 140” Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010

KÜLLO ARJAKA kõne “Jüri Jaakson – 140” Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010

„Jüri Jaakson – 140“
Eesti Pangas 19. jaanuaril 2010

Küllo Arjakas

Eesti riigimehed, sh ka riigivanemad olid teatavasti oma hariduselt laias laastus juristid. Nii olid juristid Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Ants Piip, August Rei, Jaan Teemant, aga ka näiteks varalahkunud Jüri Vilms, samuti üsna ootamatult surnud Jaan Poska ning paljud teised.
Eesti riigivanemate seas on teisigi juriste, kes märksa vähemtuntud. Üks erinevus ongi selles, et nii Päts, Tõnisson, Piip kui mõned teisedki, keda mainisin, olid oma eluajal väga viljaka sulega või siis on nende kohta praeguseks ajaks kirjutatud ridamisi raamatuid.
Tänase konverentsi peategelane, Viljandimaal 16. jaanuaril 1870. aastal ehk siis 140 aastat tagasi sündinud Jüri Jaakson kuulub samuti juristide hulka. Võrreldes eelpoolnimetatutega on ta kindlasti märksa vähem tuntud. Osalt vahest seetõttu, et tema sulg polnud kaugeltki viljakas. Teisalt seetõttu, et tema kohta on siiani vähe materjale ilmunud. Märgiksin siinkohal Saarepeedi koolilõpetaja Sille Kase raamatukest “Eesti rahva teener Jüri Jaakson“ ning prof Raimund Halgelbergi „Jüri Jaakson Eesti riigi majanduse aluste rajajana“. Mõlemad mahult üsna tagasihoidlikud raamatud ilmusid 2005. aastal, suurmehe 135. sünniaastapäevaks. Paraku aga ei enne seda ega hiljemgi ole Jüri Jaaksoni eluloo kohta midagi kaalukamat ilmunud.
Ei soosi arhiivimaterjalgi hõlpsalt tema biograafia koostamist. Jüri Jaaksoni kohta pole isikufondi ja arhiivimaterjalid tema kohta on üsna väheldased ning laialipillutud: Tartu kirjandusmuuseumis mõned endakäelised eluloo lühikirjeldused, Eesti Riigiarhiivis teatud dokumentatsioon tema riigimeheajast, tema asutatud ja temanimelisest sihtkapitalist Treffneri gümnaasiumi juures Tartus, Jüri Jaaksoni arreteerimisega seonduv dokumentatsioon ja veel üht-teist; Tallinna Linnaarhiivis on Jaaksoni kodumaja, mis asus Kadriorus, Weizenbergi tänavas, natsionaliseerimise toimik jms. Lühidalt: säilinud on vähemtähtsaid materjale.
Nagu öeldud – mitmete vaimuannete kõrval ei olnud Jüri Jaaksonil endal suurt sulejooksu. Tema autorlusega allikmaterjalidest võiksime teada näiteks kogumikke „Eesti Maapank: 1926–1936“ (Tln, 1936); „Eesti Pank 1919–1929“ (Tln, 1929) või ka Hans Kruusi kokkupandud „Punased aastad: mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I“ (Trt, 1932). Aga neis kogumikes on Jüri Jaakson vaid üks autor teiste seas, esindatud ühe artikliga. Tema enda sulest on veel ilmunud „Eesti Aleksandri Põllutöö-kooli Aastaraamat 1914. aastal“ (Tln, 1915) – tegemist on pigem bibliofiilset tähendust omava trükisega. Milline oli Jüri Jaakson inimese või ühiskonnategelasena? Samuti raske öelda, sest üldtuntud mälestusteraamatutest leiab tema kohta vähe hinnanguid. Vahest tsiteeriks siinkohal Aleksander Hellatit, kes kirjutas 1939. aasta lõpus, Jaaksoni 70 aasta juubeli eel: 
„Jüri Jaakson kuulub selliste isikute liiki, keda peab tundma, et teda mõista, ja kui teda mõistad, siis on vähe, et teda hindad, vaid lihtsalt rõõmustad, et saatus on sellise omapärase, väärtusliku ja meie elule väga vajaliku isiku meisterdanud.“ Hinnangut on siingi vähe, pigem tähelepanek – Jüri Jaaksoni mõistmiseks tuleb meil teda tunda. Ilmsesti oli Jüri Jaakson julge mees. Sest juba ülikooliajal – ta õppis Tartu ülikoolis aastatel 1892–1896, kuulus ta tänases mõistes illegaalsesse, oma aja mõistes poolpõrandaalusesse rühmitusse koos Konstantin Pätsi, Mihkel Martna ja teistega. Kuna üliõpilasseltsi Ühendus on sageli kirjanduses nimetatud ka jaaksonlaste rühmituseks, siis saab teha hõlpsalt järelduse, et tema kuulus seal juhtivate meeste hulka. Ühendus oli üsna kriitiline Eesti Üliõpilaste Seltsi suhtes, leides, et EÜS harrastab liialt saksa korporatsioonide kombeid ja kasutab liiga palju saksa keelt. Seega kuulus Ühendusse poliitiliselt radikaalsem seltskond. 

Kümmekond aastat hiljem, 1906. a näeme Jüri Jaaksonit osalemas Radikaalsotsialistide Ühisuses koos Jüri Vilmsi, Lui Oleski ja teistega. Toonaste radikaalide jaoks oli juba Jaan Tõnisson liiga ettevaatlik ja alalhoidlik. Oma programmilises mõtlemises läksid radikaalsotsialistid 1906. aastal väga kaugele, pidades riigiõiguslikuks ideaaliks demokraatlikku vabariiki. Veel kümmekond aastat hiljem, 1915. aastal näeme Jüri Jaaksonit osalemas Tallinnas Haritlaste Klubis, kust eraldus üks grupp, kes seadis eesmärgiks Soome eeskujul Eestile autonoomia saavutamise. See, nn autonomistide klubi lõi sidemed Petrogradis vene erakondadega, mõistes, et Eesti ei saa iseenesest autonoomiat ja et seda võib saavutada vaid läbi suuremate muudatuste Tsaari-Venemaal.
Ning vaid kaks aastat hiljem, 1917. aasta märtsi algul, kohe pärast tsaarivõimu langemist, kuulus Jaakson nende Haritlaste Klubi liikmete hulka, kes pidasid vajalikuks Eesti ühenduste-organisatsioonide laiapõhjalist nõupidamist, et formuleerida oma autonoomia nõuded ja need kiiresti esitada Petrogradis Ajutisele Valitsusele. Eesti autonoomia nõude esitas vastasutatud Tallinna Eesti Liit, konkreetse projekti väljatöötajate seas oli ka Jüri Jaakson. Ning vähem kui aasta hiljem, 1918. aasta veebruaris, kiirelt muutuvas rahvusvahelises ja ka Eesti-siseses olukorras, oli Jüri Jaakson üks Eesti iseseisvuse manifesti redaktsioonikomisjoni liikmeid, kes koos Juhan Kuke, Ferdinand Petersoni ja Karl Astiga redigeeris 18. veebruaril vastuvõetud manifesti teksti. Jüri Jaakson võttis osa ka mälestusväärsest Ajutise Maanõukogu Vanemate Kogu koosolekust 19. veebruaril, mil moodustati Eestimaa Päästekomitee.
Seega pidi Jüri Jaaksonil olema julgust ning ta omas ühe või teise ajajärgu poliitiliste võimaluste osas üsna head tajumismeelt – ehkki, nagu öeldud, ei hakanud silma Jaaksoni isiku osas personaalseid iseloomustusi. Tulles tagasi Jaaksoni elukäigu alguse juurde – ütleks lühidalt: üsna tüüpiline. Ta sündis 16. jaanuaril 1870 Viljandimaal Karula (praegu: Uue-Võidu) vallas Viidika talus talupidajate kuuelapselises peres, olles noorim laps. Järgnes algharidus kohalikus Turbamäe algkoolis ning Viljandi kihelkonnakool. Siis algas igapäevane raske talu- ja põllutöö nagu kümnetel tuhandetel tema eakaaslastel.
Ent siiski õnnestus Jüri Jaaksonil sellest saatusest välja murda, sest ta jõudis Tartus Treffneri gümnaasiumisse. Õpinguteks polnud raha ja nii pidas ta korduvalt koolist lahkumise plaane, ent Hugo Treffner, nähes temas väga andekat õpilast, tuli vastu ja lubas ilma õppemaksu tasumata edasi õppida. 1892. aastal sooritas ta eksternina küpsuseksamid Tartus Kroonuaia gümnaasiumis ning siis algasid õpingud Tartu ülikoolis.
1897. aastal, pärast ülikooli, tuli ta tööle advokaadina Viljandisse. Miks Viljandisse? Vahest seetõttu, et kodule lähedal, vahest ka seetõttu, et Tallinnas ega Tartus ei jätkunud sel ajal eesti advokaatidele tööd. Nii oligi ta mõned aastad tööl Viljandis, osaledes agaralt Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi, seltsi Koit ja kohaliku karskusseltsi tegevuses. Sellesse aega jääb Jüri Jaaksoni esimene kirjutis, mis ilmus ajalehes Postimees 1898. aasta sügisel, artikkel „Põllumeeste kitsikus ja selle põhjused“. Tsiteeriks Jüri Jaaksoni esimesest artiklist pea esimest lõiku: „Kõik, mis põllumees müüb, on odav, koht kalli raha eest ostetud, võlad suured – rent kõrge, sissetulekud väikesed – läbisaamine selle pärast koguni vilets.“ 1901. aasta sügisel siirdus Jüri Jaakson Riiga. Riia ja Peterburi – need linnad pakkusid energilistele ja haritud noormeestele hoopis uuemaid tegutsemisvõimalusi kui Eesti väikelinnad veel oma vaese põliselanikkonnaga. Ta alustas tööd vandeadvokaadi abina ja alates 1902. aastast vandeadvokaadina. Aga vandeadvokaat, see tähendas tol ajal suurt hüpet karjääriredelil. Nii oligi Jüri Jaakson tööalaselt seotud Riiaga kuni 1914. aastani.
Tema elujärg tõusis sedavõrd, et võis enda peale võtta vennapoeg Hermann Jaaksoni koolitamise, kellest hiljem sai esimene teaduskraadiga matemaatik ja nimekas matemaatikaprofessor Tartu ülikoolis. Ning Jüri Jaaksoni tolleaegne abi Aleksander Hellat pani samuti tähele, et ka Jüril on väga hea and matemaatikale – sest tema loogika määras – tsiteerin: „… matemaatika täpsusega ära vaidlejate positsioonid ja jääb üle ainult konstateerida, milles ollakse samal arvamusel ja milles erinetakse.“ Elades küll Riias, ei jää Jaaksonil unustusse ei kodumaa ega rahvuskaaslased. Ta toetab Riias Eesti Seltsi ja lükkab käima eesti kooli ehitamise. See hoone sai valmis 1913. aastal. Ta tegeleb Eestis eestikeelse Aleksandri põllutöökooli asutamisega, olles aastaid selle kuratooriumi liige ja esimees, tema püüdluseks oli muuta venekeelne linnakool eesti õppekeelega põllutöökooliks. 
1914. aastal siirdus Jüri Jaakson Tallinna, saades siin vastasutatud Tallinna Linnapanga juhatusse ja hiljem selle direktoriks. Jurist Jaakson koostas uue panga põhikirja – see on arusaadav. Aga tema aastatepikkune töö panga juhatuses – järelikult pidi ta sedavõrd hästi ka finantsmaailmas orienteeruma. Samas oli ta veel Tallinna Majandusühisuse nõukogu esimees ja Põhja-Eesti Põllumeeste Keskseltsi esimees. 
Seega: põllumajandus, kaubandus ja pangandus, kolm tähtsat majandusharu, ning Jaaksonil on võimekust neis valdkondades tulemusrikkalt tegutseda.
Aasta 1917. toob aga uued võimalused. Toob poliitika, sest teatavasti varises Tsaari-Venemaa 1917. aasta algul Veebruarirevolutsiooni käigus kiiresti kokku. 
Nüüd tõuseb Eestis jõuliselt esile autonoomia nõue ning Jaakson kuulub selle eelnõu väljatöötajate hulka. Teatavasti astus Venemaal 1. märtsil ametisse Ajutine Valitsus eesotsas peaminister vürst Georgi Lvoviga. 30. märtsil andis Ajutine Valitsus välja Eestile autonoomia määruse, mille alusel Eesti ala ühendati ühtseks rahvuskubermanguks eesotsas kubermangukomissariga ja tema juurde tuli nõuandva organina luua Ajutine Maanõukogu.
Tegemist oli tähtsa verstapostiga järgnevaks. Ainult et autonoomia määruse juures polnud selle rakendamise reegleid. Nii koostati Eestis autonoomia elluviimise kava ja sõideti taas Petrogradi. Venemaa siseministeerium nõustus algul vaid tagasihoidlikuma kavaga. Nüüd moodustati uus delegatsioon koosseisus Jüri Vilms, Jaan Poska, Jüri Jaakson ning veel mõned ning 26. mail võttis eestlaste delegatsiooni vastu peaminister Lvov. Nii puudutas Jüri Jaakson – piltlikult öelda – oma kätt kõrgpoliitikas, sest kahtlemata oli Ajutise Valitsuse peaministri vastuvõtt maailmalinnas Petrogradis ühele kunagisele Viljandimaa talupoisile väga tähtsaks sündmuseks. Ent veelgi tähtsamaks sai tulemus: peaminister Lvov nõustus autonoomia elluviimisega, Venemaa siseministeeriumis loodi erikomisjon, kuhu kuulus ka Jüri Jaakson, ning üsna ruttu koostati vajalikud erimäärused. Need kinnitati 22. juunil 1917 ja seega anti võimalus ka Eesti Ajutise Maanõukogu kui eelparlamendi kokkutulemiseks. Juba aprillis 1917 kinnitati Jüri Jaakson Eestimaa kubermangu komissari Jaan Poska abiks. Lisagem, et toonases tähenduses oli abi kui asetäitja. Seega töötas Jaakson 1917. aasta maist kuni oktoobripöördeni kubermangukomissari abina. 
Poliitiliselt määratles Jaakson end Eesti Rahvaerakonna liikmena. See oli Jaan Tõnissoni juhitud erakond, mis tekkis 1917. aastal kahe rühmituse, Tõnissoni juhitud Demokraatliku Erakonna ja radikaaldemokraatide ühinemisega. Inimestena olid Tõnisson ja Jaakson üsna erinevad: üks esiletükkiv, äge ja impulsiivne, teine pigem tagasihoidlik, rahulik, oma olemuselt usaldust äratav. Kui Tõnisson oli oma loomult soleerija, siis Jaakson eelistas meeskonnatööd.
Jüri Jaakson oli 1917. aastal Eesti Ajutise Maanõukogu liige ja lühikest aega esinduskogu vanem abiesimees, saades nii parlamentarismi kui ka täidesaatva võimu teostamisest esimesi kogemusi, mis marjaks kulusid tema hilisemas riigimehetöös. Ta võttis osa mälestusväärsest Eesti Ajutise Maanõukogu koosolekust 15. novembril 1917 Toompeal, mille teatavasti enamlikult meelestatud jõud laiali ajasid, enne seda jõudis Maanõukogu end kuulutada kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Enamlased võtsid suuna ainuvõimule, algas rahvuslike tegelaste arreteerimine ja lühemat aega hoiti kinni Jüri Jaaksonit. Ta arreteeriti 3. jaanuaril 1918. Põhjus: Tallinna Linnapanga abidirektor Jaakson ei andnud panka hoiule jäetud ajalehepaberit enamlastele nende ajalehe trükkimiseks. Ta oli kinni vaid kuus päeva, sest teised pangad alustasid Jaaksoni kinnipidamise vastu protesti, mis tekitas ühiskondlikku rahutust. Ülekuulamise ja põhjenduste ärakuulamise järel lasti Jaakson vabadusse. Dramaatilise 1918. aasta jaanuar-veebruar: Jüri Jaakson kuulub Haritlaste Klubisse, kus agaralt otsitakse võimalusi Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks. Järgnevalt, kuni 1918. aasta hilissügiseni vältas Eestis Saksa okupatsioon. Sellegi ajal arreteeriti rida rahvuslikke tegelasi, ent Jüri Jaakson seekord pääses.
1918. aasta novembris muutusid olud järsult: I maailmasõja kaotanud sakslased lahkuvad kodumaale, uuesti hakkab tegutsema riiklik võim Eestis. Jüri Jaakson juhatas pika vaheaja järel 20. novembril 1918 Eesti Maapäeva esimest koosolekut – see toimus Raekoja platsil, samas hoones, kus alustas tööd Eesti Ajutine Valitsus. Samas sai ta tegutsemahakanud Eesti Ajutiselt valitsuselt raske ülesande: olla EAV peavolinik ja võtta lahkuvatelt sakslastelt riigiasutused üle ning anda esimesed ülesanded, et need alustaks oma tööd kui Eesti riigiasutused. 
Alates 27. novembrist asus Jüri Jaakson Eesti Ajutises Valitsuses kohtuministri ametikohale. Sellel ametikohal töötas ta üsna pikalt. Ta jätkas selles ametis 1919. aasta mais ametisse nimetatud peaminister Otto Strandmani kabinetis – mis oli esimene parlamentaarsele enamusele toetuv valitsus – ning Jaakson kuulus kohtuministrina järgnevalt veel kahte Jaan Tõnissoni juhitud kabinetti.
Jüri Jaakson oli Eesti Vabariigi kohtuminister peaaegu kaks aastat, kuni 26. oktoobrini 1920. Sellesse aega jääb Eesti kohtuasutuste võrgu kujundamine ning eriline vastutus kuni Riigikohtu loomiseni, sest sel ajal oli Jaaksoni juhitud kohtuministeerium vaidluste puhul seaduste selgitaja ja tõlgendaja. Jüri Jaakson oli neil aegadel veel paralleelselt Eesti Asutava Kogu liige (1919–1920) ning järgnevalt I ja II Riigikogu kooseisu liige.
Näib, pealtnäha lihtsustades, et see oli nagu sihikindel ettevalmistus järgnevaks riigivanema-ametiks. Erinevatest valitsustest ministri kogemused, mitmest esinduskogust parlamentaarsed kogemused – see kõik ilmsesti andis kindlustunnet. Nagu teada, oli Jüri Jaakson Eesti riigivanem üks päev vähem kui aasta, täpsemalt 16. detsembrist 1924 kuni 15. detsembrini 1925. Valitsus teatas oma tagasiastumisest küll 25. novembril 1925, ent jätkas oma kohuse täitmist kuni uue valitsuse ametisse kinnitamiseni. 
Jüri Jaaksoni ametisse astumisele eelnes dramaatiline 1. detsember 1924: kommunistlik relvastatud riigipöördekatse, detsembrimäss, invasioonikatse. Kommunistide rünnak tabas riiki ootamatult ja kuigi see kiiresti maha suruti, tekitas 1. detsember ühiskonnas ðokilaadse tunnetuse: suure valu ja vaevaga ning Eesti Vabadussõjas tuhandete inimohvritega saavutatud omariiklus võib kõigest vaid loetud tundidega kaotsi minna.
Teatavasti andis riigivanem Friedrich Karl Akel, tunnetades ilmselt oma vastutust asetleidnu eest, 2. detsembril lahkumisavalduse. Riigikogu fraktsioonid, õigemini rühmad, nagu neid sel ajal nimetati, otsustasid erakorralises olukorras loobuda võimu jagamise vaidlustest ning kohe moodustada nn seinast seina valitsuse. Seega valitsuse, mis võib toetuda kõikidele Riigikogus esindatud suurematele rühmadele. Riigivanema kohta pakuti algul uuesti Akelile, ent viimane loobus. Nii sai valitsuse moodustajaks rahvaerakondlane Jüri Jaakson.
Miks just tema? Kerge küsida, raske vastata. Ametlikud allikad ütlevad – tsiteerin: just tema „tasakaalukas, kaine ja kõigist poliitilistest kirgedest vaba isik (osutus) selle ülesande jaoks kõige kohasemaks“. Kindlasti võib sellega nõustuda, aga seda jääb väheseks.
Mitmed Jüri Jaaksoni kabinetiga seonduvad asjaolud erinevad eelnevatest ning järgnevatest. Kõigepealt – ametisse astus see kabinet ilma eelneva pikema valitsuskriisita. Arusaadav, sest 1. detsember oli veel kõigil meeles. Teiseks: see kabinet töötas aasta aega, mis 1920. aastate heitlikus sisepoliitikas oli neljandiku või isegi kolmandiku võrra kauem kui keskmine valitsuse tööiga. Kolmandaks: selle valitsuse suur toetuspind Riigikogus, sest koalitsiooni kuulusid viis suuremat rühma: Põllumeeste Kogud (23 saadikut), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (15), Tööerakond (12), Rahvaerakond (8) ja Kristlik Rahvaerakond (8) ning neid toetasid veel parlamendi väikerühmad. Poliitilises plaanis oli eripärane sotside tulek Eesti valitsusse. See juhtus esimest korda pärast Vabadussõda ja sotsid said kaks ministrikohta (teedeminister Karl Johannes Wirma ja portfellita minister Karl Ast). Toetus vasakult tiivalt ja väikerühmadelt võimaldas Jaaksoni valitsuse toetuspinda nii poliitilisel skaalal kui väiksemate kihirühmade seas tuntavalt laiendada. Sisuliselt toetasid valitsust kõik parlamendi jõud, v.a Töörahva Ühise Väerinna nimekirjaga Riigikogusse saanud kommunistid. Aga nendegi mandaadid tühistati 1925. aasta märtsi algul. Seega oli tegemist valitsusega, millele puudus parlamendis opositsioon. Üksmeelne toetus parlamendis andis Jaaksoni juhitud valitsusele töörahu, millist polnud varem olnud. Töörahu lubas Riigikogus Jaaksoni valitsusel vastu võtta rea kaalukaid seadusi. Uue valitsuse võttis heatahtlikult vastu ajakirjandus, seda nimetati „rahu- ja kaitsevalitsuseks“ või „ühise meeleolu valitsuseks“. 
Jaaksoni valitsus oma ametisse astumisel avaldatud deklaratsioonis rõhutas riigi kaitsevõime tugevdamise tähtsust, nõudes kaitseväe materiaalse olukorra parandamist ja võtta selleks vajadusel ka Riigikogu kaudu lisakrediite. Peeti vajalikuks, et kaitseväge enam ei vähendataks ning et kiirelt tuleb taastada Kaitseliit. Meenutagem, et 1920. aastate algul, suurte sõdade järel tekkinud rahueufoorias vähendati tuntavalt Eesti kaitseväge ning Kaitseliit sattus sisuliselt varjusurma. Rõhk riikliku ja ühiskondliku riigikaitse eelistamisele oli paratamatu, sest 1. detsembrist olid möödas vaid loetud päevad. Riigikaitse alal võeti vastu kolm kaalukat seadust: Kaitseliidu seadus (kaitseliidu põhikiri kinnitati 2. veebruaril 1926 ), riigikorra kaitse seadus (12. veebruaril 1926) ja Sõjaministeeriumi juhtimise seadus ning tehti ära suur töö neljanda tähtsa akti ehk kaitseväeteenistuse seaduse kallal. Viimane võeti küll vastu 1926. aasta märtsis, st märksa hiljem, ent seaduse ettevalmistamisel tehti suur töö just eelnenud aastal. Samuti suurendati riigikaitsekulutusi. Sama tulemuslikult kui kindral Soots juhtis Sõjaministeeriumi, korraldas tööd Siseministeeriumis, täpsemalt politseis, ümber siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu). Vallandati üle 660 politseiniku (see oli 35% politsei isikkoosseisust) ning neist paljud otseselt loiduse või tegevusetuse tõttu.
1. detsember. Tööle võeti uus ja noor politseikaader. Nii et kokkuvõtvalt oli riigi sõjalise ja sisemise kaitse tuntav tugevdamine Jüri Jaaksoni kabineti töö selge tulemus, mille ta sai anda edasi oma ametijärglastele. Teistest olulistest seadustest peaks märkima 5. veebruaril 1925 vastuvõetud Eesti Kultuurkapitali seadust, mille tähtsus ulatus kuni 1940. aastani, ning Eesti Kultuuromavalitsuse seadust, mis sätestas rahvusvähemuste tegevuse õiguslikud raamid Eesti Vabariigis. Nagu ikka, on raske välja tuua just riigivanema rolli nende kaalukate seaduste osas, ent just tema pidi etendama väga eripalgelises valitsuses koordineerivat rolli.
Märkigem, et Jüri Jaaksoni valitsemise aega jäävad kaalukad väliskülalised: 1925. aasta veebruaris Rahvasteliidu delegatsioon eesotsas peasekretäri abi Joseph Avenoliga (andsid positiivse arengu Eesti majandusele, et saada Rahvasteliidu vahendusel laen, mille alusel toimus hiljem rahareform), veebruaris käis Eestis Rahvasteliidu peasekretär Eric Drummond ja Läti president Janis Èakste, suvel tegi esimese riikliku visiidi Eestisse Soome president Lauri Kristian Relander. Suurematest ühiskondlikest sündmustest sellest ajast mainigem mais 1926 tekkinud Harju Panga pankrotti. See ei olnud küll seotud valitsusega, ent teatud garantiide küsimuses haarati mängu rahaminister Leo Sepp. 
Jüri Jaaksoni valitsuse languses saab eristada kahte faasi: kõigepealt õnnestus Põllumeeste Kogu ja Tööerakonna „ühistööna“ 1925. aasta suve alguseks sundida tagasi astuma Riigikogu juhataja Jaan Tõnisson, kes igati toetas oma kaaserakondlasest riigivanemat. Tagasiastumise põhjused ei seondunud küll valitsusega, aga see nõrgendas Jaaksoni poliitilist toetust. Selle kriisiga alustati Riigikogus taas arupärimiste esitamist, mis tõi valitsuses esimesi pingeid. Näis, et riigivanem kaitseb eeskätt rahaministrit ja teedeministrit. 
Teine vaatus toimus 1925. aasta sügisel, mil ametist lahkus välisminister Pusta. See äratas ka üsna suurt rahvusvahelist tähelepanu. Selles on nähtud parlamendiliikme Konstantin Pätsi survet, kes tegutses Nõukogude Liidu saatkonna taotluste kohaselt. Jaakson ise seletas ajakirjanduses Pusta lahkumist ministri ja Riigikogu väliskomisjoni vahel ammutekkinud pingetega. Osalt oli see ka õige, sest mõned väliskomisjoni liikmed keeldusid sõitmast Genfi Rahvasteliidu koosolekule, kui Eesti delegatsiooni juhib Pusta. Ent ka Pusta möönis ühes oma artiklis Nõukogude Liiduga seotud küsimusi. Igal juhul sai selgeks, et valitsuse rahulik tööaeg on lõppemas.
Kolmas vaatus leidis aset hilissügisel, mil Põllumeeste Kogud ja Tööerakond alustasid rünnakut Jüri Jaaksoni vastu. Kuna lähenesid korralised Riigikogu valimised 1926. aasta mais, siis eelistasid ka sotsid minna opositsiooni. Samas oli selge, et mitmed parlamendi väikerühmad kaovad poliitiliselt areenilt. Nii jäi Jaaksoni toetuspind Riigikogus üha väiksemaks ja 25. novembril teatati ametlikult lahkumisest. Muuseas, selleks ajaks sattus parlament taas mänguhoogu, sest uueks valitsuse moodustajaks esitati kõigepealt Aleksander Tamm, kes esindas Riigikogus vaid neljaliikmelist saadikuterühma.
Valitsusest lahkumine andis Jüri Jaaksonile uued võimalused. 1926. aasta mais valiti ta III Riigikogu liikmeks. Töö parlamendis jäi lühikeseks. 1926. aasta oktoobris tegi riigivanem Jaan Teemant Jüri Jaaksonile ettepaneku asuda Eesti Panga presidendi ametikohale. Jaakson algul keeldus, aga teistkordse pakkumise järel nõustus. Ta nimetati alates 2. novembrist 1926 ametisse, algul viieks aastaks. Tööleminek Eesti Panka tähendas lahkumist Riigikogust ja poliitikast.
Nii algas Jüri Jaaksoni elus kolmas etapp. Ta oli Eesti Panga ees, nagu teada, kuni 1940. aasta juuli keskpaigani ehk siis 14 aastat. Tema ametiaja algusesse jäi rahareform ja krooni tulek, tema ametiaja lõpuks oli Eesti täis idapoolseid võõrvägesid ning omariiklus hävinemas.

16. jaanuaril 1940 tähistas teenekas ühiskonna- ja pangandustegelane oma 70 aasta juubelit. Seda tähistati esindusrestoranis Kuld-Lõwi. Külaliste seas olid peaminister Jüri Uluots, kaitsevägede juhataja Johan Laidoner, rahandusminister Leo Sepp, Riigivolikogu liige Jaan Tõnisson jt.
Usun, et Jaakson võis oma elukäiguga igati rahul olla. Tema jõudis 70. verstapostini, mis ületas toonast keskmist meeste eluiga, aga oli samal ajal hea tervise juures ning vastutusrikkas ametis. Tal jätkus raha ja jõukust. Ta asutas 1936. aastal sihtasutise Jüri Jaaksoni nimeline sihtkapital Hugo Treffneri gümnaasiumi juures Tartus, mõeldud nii oma hõimlaste kui vaeste õppurite toetuseks. Talle jagus tunnustust: näiteks 1938. aasta suvel tellis Riia Eesti Haridus- ja Abiandmise Selts tuntud skulptorilt, professor Voldemar Mellikult valgest marmorist rinnakuju seltsi esimese ja kauaaegse esimehe auks.
Vahemärkusena: Jaaksoni ehitatud 6-korruselises Eesti Majas Riias (Nometnu tn 62, Agenskalni linnaosa) töötas mõnda aega Läti Rahvusooper ja pikemalt Läti televisioon. 1997. aastal hoone tagastati pikemate vaidluste järel Läti Eesti Seltsile ja 2005. aastal pandi sellest 2/3 müüki. 
1939. aasta jaanuaris lõpetas maalikunstnik Karl Hermann Jaaksonist peaaegu elusuuruse portree. 1939. aasta juulis sai Jaaksonist Võru lastekaitse ühenduse auliige, sest tema teenete tõttu sai Võru lastekaitse endale ühe hoone. 
Ning vahest ainus, mis võis varjutada juubeli tähistamist, oli II maailmasõda, baaside leping ja üha raskenev rahvusvaheline olukord. Igal juhul toimusid 1940. aasta juunis Eesti Vabariigi jaoks üldteada traagilised sündmused. 
12. juulil 1940 andis peaminister Varese valitsus korralduse müüa Rootsi ja Suurbritanniasse deponeeritud Eesti Panga kuld NSV Liidu Riigipangale ja kanda neis riikides olev valuutareserv üle Moskvasse. Eesti Pank protesteeris selle korralduse vastu, kinnitades, et Eesti Pank on iseseisev ega allu valitsusele. Kullavarude üleandmisest keeldumine tähendas Jüri Jaaksoni ametist vabastamist alates 17. juulist 1940. Formaalselt võttes omal soovil, ent siinkohal pole vaja seda pikemalt selgitada. Vähem kui 10 päeva hiljem, 26. juulil, Eesti Pank natsionaliseeriti.
Nii sai Jüri Jaaksonist kiiresti „endine“. Elu aga tahtis elamist. Jüri Jaakson töötas majahoidjana sealsamas, kus elas, st Weizenbergi tänavas. Peagi jäi ta üksi, sest abikaasa, sakslanna Meeri Olga Wilhelmine Behrens (nad abiellusid 1915, naine oli 15 aastat Jaaksonist noorem) ja tütar Lydia (sünd 1918, abiellus 1937 Nikolai Randverega) lahkusid Eestist 1941. aasta märtsi lõpus, pea viimaste lahkujate seas, Saksamaale.
Jüri Jaakson võeti kinni 14. juunil 1941 Harjumaal Iru vallas Varsaalliku talus, kus ta elas pärast maja natsionaliseerimist. Talus viidi läbi läbiotsimine, siis algas suveleitsakus pikk ja kurnav Siberi-tee.
Juuli algul jõuti Põhja-Uuralitesse Sosvasse. Sealt kirjutas Jüri Jaakson 9. juulil kirja Vladimir Botðkarjovile, NSV Liidu saatkonna saadikule Eestis, kel oli Eesti NSV-s juba uus roll täita. Botðkarjov ja Jaakson kohtusid 1941. aasta märtsis Tallinnas, kui käsil oli Jaaksoni abikaasa ja tütre lahkumine Saksamaale.
Jaakson meenutas oma kirjas Botðkarjovi kinnitust: tal on õigus Eestist ära sõita, aga kui ta seda ei tee, siis tema vastu mingeid repressioone ei rakendata, ta võib end rahulikult tunda. Ja nüüd, vaid neli kuud hiljem, oli Jaakson Põhja-Uuralites, vangina nõukogude vangilaagris. Jaakson pöördus Botðkarjovi poole järgmiste sõnadega: „ … kodanik Botðkarjov, alandliku palvega: arvata võimalikuks teha teist kõik oleneva, et ma oleksin vabastatud arestist ja et mul oleks lubatud pöörduda tagasi Eestisse.“ Mõni rida ülalpool kirjutas Jaakson: „ … ma olen juba 71 aastat ja 6 kuud vana. Minu tervis on läinud väga nõrgaks. Sellega seoses ei ole enam üldse võimeline tegema tööd.“
Lisagem, et Botðkarjov ei saanud seda kirja ealeski kätte, see jäi Jaaksoni toimiku vahele. Muuseas, samas toimikus on ka kolm agent Matvejevi ettekannet, mille daatumid kinnitavad, et NKVD jälgis Jaaksonit juba 1940. aasta sügisest, sest need ettekanded pärinevad 1940. aasta oktoobrist-novembrist.
Jüri Jaaksoni süüasja uuriti 1941. aasta lõpul. Näiteks 18. detsembril algas ülekuulamine kell 21.00 ja lõpetati peale keskööd. Süüdistuskokkuvõte koostati 31. detsembril 1941 ja toimik suunati järgnevalt NKVD Erinõupidamisele. 4. märtsil 1942 langetas NKVD Erinõupidamine oma otsuse: „Jaakson, Jüri Ado poeg osalemise eest kontrrevolutsioonilises parteis – maha lasta. Isiklik vara konfiskeerida.“
Hukkamine viidi täide 20. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Serovski rajoonis asuvas Sosva Sevurlagis.
Jüri Jaakson rehabiliteeriti Eesti NSV Prokuratuuri otsusega 25. juulist 1989.

Back to Top