• Avaleht
  • /
  • Publikatsioonid
  • /
  • Ettekanded
  • /
  • MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliikme KÜLLO ARJAKA kõne Aleksander Warmale mälestuskivi avamisel Viinistus 22. juunil 2008

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliikme KÜLLO ARJAKA kõne Aleksander Warmale mälestuskivi avamisel Viinistus 22. juunil 2008

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliikme KÜLLO ARJAKA kõne Aleksander Warmale mälestuskivi avamisel Viinistus 22. juunil 2008

ALEKSANDER WARMAT MÄLESTADES
(Käsikirja õigustes)

Aleksander Warmale mälestuskivi avamisel
Viinistus 22. juunil 2008

Küllo Arjakas

Austatud hr president, hr riigisekretär, hr kantsler! 
Lugupeetud vallavanem!
Mu daamid ja härrad!

Ma võiksin nimetada 15 Eesti suurmehe nimed, kes tegutsesid aastatel 1918–1991, neist enamik oleks siin, vähemalt sellele auditooriumile küll teada. Kui me tutvuksime nende 15 lühikese elulooga, siis võiksime nad hõlpsasti jagada kaheks: riigivanemad ja tulehoidjad. Ehk siis 10 riigivanemat (neist mõni ka peaministriks, üks aga riigihoidjaks ja hiljem presidendiks nimetatuna) ning viis tulehoidjat, kes paguluses kandsid aastakümneid Eesti omariikluse sümboolset tuld. Neist 15st hukati või hukkusid erinevates NSV Liidu kinnipidamiskohtades 10. Prof Jüri Uluots, kes 1944. a septembri lõpus väga haigena Stockholmi jõudis, ei suutnud suurt midagi teha, sest suri 1945. a alguses. Talle järgnesid neli, kes olid paguluses kauaaegsed tõrvikuandjad – Heinrich Mark (Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaminister vabariigi presidendi ülesannetes 1990–1992), Tõnis Kint (1971–1990), August Rei (1945–1963) ja Aleksander Warma, eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes aastatel 1963–1970.
Seega neli meest, kellest vahest tuntumad on Heinrich Mark – sest just tema andis 1992. aasta oktoobris Riigikogu ees oma sümboolse võimu üle, ja August Rei, sest tema poliitiline tegevus algas juba 1917. aastal. Rei oli riigivanem 1920. aastate lõpul, 1930. aastatel diplomaatilises teenistuses. Temaga on seotud dramaatiline põgenemine Riiast 1940. a juulis, aga ka mitmed ja kohati aastakümneid kestnud poliitilised pinged paguluses, mis ilmsesti olid ka seotud August Rei kohati üsna komplitseeritud iseloomuga.
Ning kaks vähetuntumat: agronoom ja Põllutöökoja kauaaegne juht Tõnis Kint, kellel oli poliitilist kogemust üsna vähe, sest EV lõpuajal oli ta 1938–1940 viimase Riigivolikogu liige, ning Harjumaa mees, Kuusalu (toona Kõnnu) vallast pärit Aleksander Warma, kelle kohta võiks lühidalt öelda – meremees ja mereväeohvitser, alates 1931. aastast diplomaat, mees, kes alates 1940. aastast kuni oma surmani 1970 esindas erinevatel ametikohtadel Eesti riiki välismaal. 
Milline on Aleksander Warma kirjalik pärand? Tähtsad on kaks raamatut: „Merevägi Vabadussõjas” (1926) ja mälestusteraamat „Diplomaadi kroonika. Ülestähendusi ja dokumente aastatest 1938–1944” (esmatrükk Rootsis 1971, kordustrükk Eestis 1993). Autori ootamatu surma tõttu jäi käsikiri lõpupoolse viimistluseta. Kirjastus püüdis mõningaid vigu parandada, käsikirja korrigeeris veel pr Marta Warma. 1965. a ilmus EÜSi toimetistes nr 14 Warma kontseptuaalne artikkel „On´s Eesti Vabariigi õiguslik kontinuiteet kaitstav ja poliitiliselt vajalik?”. Warma tegevusest Soomes ilmus seal 1973. aastal tema mälestusteraamatul põhinev teos. Juba varem, 1962 ilmus Stockholmis 16-leheküljeline inglis- ja prantsuskeelne propagandabrošüür Soome-NSV Liidu suhetest 1938–1962. Aastal 1960 ilmus Warma sulest lühike saksakeelne ülevaade Eesti ajaloost, lisaks veel mõni pisitrükis ja ongi kõik.

Aleksander Warma sündis 22. juunil 1890 Harjumaal Kõnnu vallas Viinistu rannakülas Hindreku talus, kus tema isa oli – nagu ikka ranna ääres – kalur ja talumees. Aleksander Warmal oli kuus õde ja kaks venda, Joosep ja Tõnis. Joosep suri 1912. aastal sõjaväeteenistusest saadud vigastusse ja Tõnis uppus 1925. aastal Soome skäärides. 
Aleksander Warma lõpetas Pärispea vallakooli ja Kõnnu 8-klassilise ministeeriumikooli (mis asus küll Loksal) 1905. a, käis seejärel pedagoogilistel kursustel ja sõitis merd. Just merest sai rannapoiss Aleksander Warma kutsumus ja nii järgnesid õpinguaastad Käsmu (1910–1912) ning Narva merekoolis (1912–1914), mille ta lõpetas parima õpilasena. Järgnes kaugesõidukapteni eksami andmine Riias.
Nooruke Warma plaanitses järgnevalt minna Suurbritanniasse, töötada laevatehases ja õhtuti õppida laevainseneriks. Aga suur maailmapoliitika tegi tema kavadesse korrektiive: 1914. aastal puhkes I maailmasõda ning algas mobilisatsioon. Diplomeeritud meremehed arvati mereväe reservi, aga sõja venides tuli teenistusse minna. Warma teenis erinevatel laevadel, osales meremineerimisel, õiendas komisjoni ees Kroonlinnas mereväelipniku eksami. 1917. a algul kavatses Warma Helsingis vene gümnaasiumi juures teha küpsuseksamid, aga seda takistas puhkenud veebruarirevolutsioon oma järgnevate segadustega. 1918. aasta oli Eesti ajaloos murranguline. Warma astus 30. märtsil 1918 formeeritavasse Eesti mereväkke. Ta oli senini teeninud Petrogradis, aga nüüd anti seal meremeestele võimalus laevadelt lahkuda. Vaid üks nädal hiljem läksid rahvusväeosad maad okupeerinud sakslaste nõudeil laiali.
1918. a sügisel aga hakati uuesti looma nii Eesti riiki kui selle mereväge. Sellel pikemalt peatumata kordan, et Aleksander Warma oli 18. juunist 1919 kuni 20. jaanuarini 1920 Merejõudude staabiülema kt ja siis kuni 1. maini staabiülema abi, mis toona tähendas pigem asetäitja kohta. Vabadussõjas osutatud teenete eest pälvis Aleksander Warma Vabadusristi (I liik/3. järk), tasuta maa ja rahalise autasu. Põllutööministeeriumi omapärase jaotusviisi tõttu ei saanud ta maad kätte ja võttis selle eest rahalise kompensatsiooni. Seejärel, pärast lühiajalist puhkust, sai Aleksander Warmast, nagu toona öeldi, suurtükilaeva Mardus komandör. Pealtnäha oli see Warma kui mereväeohvitseri jaoks selge tagandamine ilma ühegi põhjuseta. Ta oli töötanud ikkagi Merejõudude staabiülemana, aga nüüd sai tema juhtimise alla omal ajal reisilaevana vettelastud ja hiljem ümberehitatud 150-tonnise veeväljasurvega suurtükipaat, mille meeskonnas vaid 22 liiget.
Pole mingeid andmeid, et Warmal oleks mõni „patt hingel”. Ta ise on kirjutanud, et tahtis „võimalikult rahulikku kohta”, teisal, et palus end ise Marduse kapteniks viia. Või oli pigem asi selles, et Vabadussõja järel oli Eesti mereväes piisavalt palju temast kogenumaid ohvitsere ning ka temast parema meresõjalise haridusega ohvitsere. Ehk lühidalt: armee ja laevastiku demobiliseerimise järel lihtsalt ei jätkunud kõigile häid kohti.
Ilmselt tõi see muudatus ka pöörde Aleksander Warma ellu: ta lõpetas eksternina gümnaasiumi ja hakkas samal aastal õppima Tartu ülikoolis rahvusvahelist õigust, seda vabakuulajana, sest tal oli sooritamata ladina keele eksam – ja mis oli ühel meremehel asja ladina keelega? Aga 1921. a sooritas ta ladina keele eksami Tartu Õpetajate Seminaris ja õppis 1921–1924 Tartus, keskendudes just merendusõigusele, hakates näiteks juba 1921. a lugema loenguid meresõjaõigusest, küll mitte ülikoolis, aga Mereväekadettide koolis. Pisut etteruttavalt olgu öeldud, et 1929 sai ta õigusteaduse magistriks tööga „Enamsoodustusklausleist kaubalepingutes”.
Warma lõpetas 1924. a juurastuudiumi Tartus ja temast sai sõjaministeeriumi juriskonsuldi abi ning kodifikaator, st õigusnormide süstematiseerija, 1925. a tõusis ta kaptenmajoriks (maaväes: majoriks).
1926. a mais lahkus Warma lõplikult sõjaväeteenistusest ja siirdus tööle välisministeeriumi, kus alustas oma uut karjääri juriidilise büroo juhatajana, 1927–1931 oli ta samas administratiiv-juriidilise osakonna juhataja. Aga üht-teist tegi ta veel, nii oli Aleksander Warma juba 1924. a välja töötanud merekoolide kutse- ja ettevalmistusklasside kodanikuõpetuse ja merekaubanduse seaduse õppekavad ning ta oli ka Eesti Riigiarhiivi nõukogu liige.
Aasta 1931 kujunes Warma jaoks murranguliseks. Ta suundus diplomaatilisele tööle, seda tööd tegi ta erineval moel ligi nelikümmend aastat, kuni oma surmani. 1931. a sõlmiti ka tema teine abielu, tema uueks kaasaks sai Pärnust pärit Marta. (Marta Warma suri kõrges eas, enam kui 91 aasta vanusena 1995. a, näinud ära Eesti Vabariigi taastamise, mille nimel oli tema abikaasa aastakümneid tööd teinud.)
Märkigem, küll väikese kõrvalpõikena, et 1932. a suri Soomes, Kabböle rannakülas Aleksander Warma isa – vanemad olid juba 1906. a kolinud Soome elama –, aga sõjajärgsetel aegadel üüris seal Warma elumaja tema sugulaste käest perekond Kalela – ning perepoeg Jaakko Kalela töötab praegu Soome suursaadikuna Eestis. 
Juunis 1939 nimetati Aleksander Warma saadikuks Rooma, kuhu ta ka ise oli soovinud tööle minna. Aga jällegi lõi sõda plaanid segi – II maailmasõja puhkemise järel otsustati Roomas saadikut mitte vahetada, ehkki Itaalia oli teatanud oma nõusolekust, Warmal määramise käskkiri taskus ja sõiduettevalmistused tehtud. Nii oli ta 1939. a septembrist kuni novembrini välisministeeriumi esindaja Eesti sõjaväekomisjonis, mille ülesanne oli vastastikuse abistamise pakti küsimuste lahendamine ja läbirääkimised NSV Liidu delegatsiooniga. Seejärel nimetas välisminister Ants Piip ta saadikuks Helsingisse, kuhu ta jõudis 29. novembril 1939 ehk siis üks päev enne Talvesõja puhkemist.
Aleksander Warmast oli saanud karjääridiplomaat, kelle töö jätkus 20. saj Eesti ajaloo kõige raskematel aegadel – 1939, 1940 ning järgnevad ajad.
1940. a juunipöörde järel oli Warma üks neid saadikuid, kes algul kinnitas oma solidaarsust Varese valitsusele ja uuele välisministrile Nigol Andresenile. Eesti diplomaatia ajalugu uurinud prof Eero Medijainen on kirjutanud: „ Eestis leiduvate arhiividokumentide alusel võib väita, et kõige selgemalt väljendas oma lojaalsust uue võimu suhtes just A. Warma.” Nimelt oli Andresen 1. juulil 1940 saatnud saadikutele kirja, kus rõhutas, et juunisündmused olid reaktsioon kuus aastat kestnud vaikivale olekule, Eesti jääb iseseisvaks riigiks, mida tagab NSV Liit, ja idaorientatsioon pole fraas, vaid välispoliitika alus. Warma teatas oma sõnarohkes vastuses lojaalsusest uuele võimule. Ta suhtus eitavalt Eesti sõjaväeatašee major Aksel Kristiani „põranda alla minekusse” ja käsutas saatkonnasekretäri Kristiani üles otsima, et talle anda Tallinnast tulnud tagasipöördumiskäsk. 13. juulil teatas Warma Tallinna, et tal on tekkinud kahtlused – Kristian hoiab kõrvale. 19. juulil teatas Warma, et eraviisil saadud andmete järgi on major Kristian sõitnud Soomest Rootsi. Selliste teadete tõttu hakkasid mitmed saatkonnatöötajad Warmat umbusaldama ja tsiteerides prof Medijainenit: „ … normaalseid koostöömeeleolusid Helsingi saatkonnas enam ei tekkinud”. Mõistagi läks Warma oma mälestustes sellistest seikadest mööda, aga arhiivid sisaldavad üldjuhul rohkem kui mälestusteraamatud.
Millal toimus murrang Warma hoiakutes, on raske öelda. Ilmselt juuli lõpus, pärast Eesti NSV väljakuulutamist, lõplikult valis ta poole 7. augustil 1940: ta andis Soome välisministeeriumile üle noodi, milles teatas oma otsusest katkestada saatkonna tegevus Soomes. Samuti oli noodis öeldud, et töötajad siirdusid puhkusele, et Eesti liitmine NSV Liiduga toimus Punaarmee surve all ja et see oli NSV Liiduga tehtud lepingute rikkumine, et ta ei loe ennast NSV Liidu ega selle osariigi teenistusse kuuluvaks. 
Saatkonnast lahkuti juba 6. augusti õhtul, kui raadio teatas Eesti NSV vastuvõtmisest NSV Liitu – Soome nõudmisel jäeti sinna kogu vara, et NSV Liidu esindus ei saaks nõuda nende väljaandmist seoses võõra vara omastamisega. Salajane kirjavahetus oli põletatud, Warma võttis kaasa vaid saatkonna lipu ja pitsati, saatkonna võtmed anti üle ühele kinnisvara hoiufirmale ja tsiteerides Warmat: „ … pärast seda kui kaks suuremat Helsingi panka keeldusid nende säilitamiseks seifi andmast, ja välisministeerium ei soovinud, et ma võtmed endaga ühes võtaksin, ega tahtnud neid ka enda hoiule võtta.” Sellises lähteolukorras mindi vastu uuele ja tundmatule tulevikule ning nagu teada, võttis NSV Liit mõni päev hiljem saatkonnahoone üle. 
29. septembril 1940 oli Warma Stockholmis, kus nad koos August Rei ja Heinrich Lareteiga moodustasid Eesti välisdelegatsiooni, et hoida riigi järjepidevust. Nüüd hinnati Varese valitsust kui võõrriigi marionetti, kes tuli võimule Nõukogude tankide abil. Aleksander Warma kõige suuremaks teeneks peetaksegi Baltimaade okupeerimise õigusvastase olemuse avalikustamist.
Vastavalt Eesti välisdelegatsiooni statuudile moodustasid selle väljaspool Eestit viibivad ja enne 21. juunit 1940. aastat akrediteeritud saadikud.
Aastail 1940–1944 oli Warma Soomes, keset sõjasündmusi ja keset selle varjus pulbitsevat diplomaatiat. Märke oli erinevaid: nii näiteks külastas 1940. a kevadel teda Saksa saadik von Blücher, kes muuhulgas kiitis saatkonnas üht väikest, aga hinnalist Pärsia vaipa ja ütles siis ootamatult, et kui Warma seda tahab ära müüa, siis tema ostaks kohe. Warma oli šokeeritud, sest saadikud ei tee selliseid avaldusi. Aga ta pidi endalt küsima, kas see pole mitte Saksa saadiku poolt mõistaandmine, milline saatus Eestit ja tema esindajaid ees ootab? Kevadel 1941 andsid sakslased mõista, et neil on huvi koostööks Eesti esindustega välismaal ja kui tekib konflikt Saksamaa ja Venemaa vahel, siis võib Eesti saada tagasi oma iseseisvuse, kusjuures Eesti majandus tuleks kohandada Saksa eluruumile. Kui aga Saksamaa okupeeris Eesti, siis teatas von Blücher Soome välisministrile, et Saksa okupeeris NSV Liidu maa-ala koos kõigi õigustega, ja protesteeris selle vastu, et Soome valitsus lubab Warmal teatud raamides Soomes siiski tegutseda. 
Nagu sõjas, võideldi ka diplomaatias iga positsiooni eest: näiteks 1941. a mais kohtus Warma Soome välisministeeriumi poliitilise osakonna juhatajaga, kes ütles, et Eesti-Soome majanduslepe on liidetud nüüdseks NSV Liidu-Soome majandusleppega. Warma küsis: „Kas see tähendab olukorra tunnustamist de jure?“ Talle vastati, et pigem de facto. Warma: „De facto tunnustamine ei anna sellist juriidilist järeldust, mida Soome praktiseerib antud leppega.“ Vastuseks oli: „Meil pole suuri valikuid, me peame Venemaale järele andma.“
Pärast NSV Liidu-Saksamaa vahelise sõja algust püüdis Warma Eesti saatkonna maja tagasi saada. Sõja algul andis NSV Liit selle Rootsi saatkonna valdusse, siis aga selgus, et Saksa saadik von Blücher on tagastamise vastu, sest see maja kuulus NSV Liidule ja nüüd seega siis Saksamaale. Selliseid seiku võiks veel hulganisti tuua. 
Warma tegeles enamasti Soome saabunud eesti põgenike majutuse, toitlustuse jm igapäevaste mureküsimustega, Eesti vabatahtlike väeosadega Soome sõjaväes, vahendas informatsiooni Rootsi, kust see liikus ka kaugemale jne. Mis oludes käis tegutsemine, seda tunnistab saatkonna tegevuseks vajaliku laenu küsimine Soome valitsuselt 1943. a sügisel, küsimise aluseks oli üks varasem Soome rahaline võlg Eesti ees. Algul oli jutt, et see raha tuleb Soome Panga kaudu, siis K.O.P. panga kaudu, summa vähenes lõpuks 400 000 Soome margani, mis oli umbes 5 500 Rootsi krooni musta börsi järgi, aga lõpuks ei saadud sedagi. Nagu Warma kirjutas: „Sellest nähtub, kuivõrd väikeseks hindavad Soome parempoolsed poliitilised rühmad Eesti Vabariigi maksujõudu.”
1944. a augustis oli Warma mõnevõrra seotud JR 200 saatmisega Eestisse. Ta tahtis rügemendile üle anda ka lipu, aga ta ei saanud Soome võimudelt luba sõita Hankoniemisse, need protseduurid toimusid juba üle Warma tegutsemisvõimaluste. Jätkuvalt püüdis Warma veel korraldada eestlaste lahkumist Soomest Rootsi, sest sealne olukord oli muutnud murettekitavaks. 
Järgnevalt läks aga tal endal kiireks: Soome tegi septembris 1944 vaherahu ja astus sõjast välja. Mõni päev hiljem külastas Warmat Soome siseminister, tulles muuseas talle koju külla ühe kaitsepolitsei ülema saatel. Minister teatas, et Soome vabastab kõik sadamates olevad eesti paadid ja põgenikud võivad neid kasutada, ehkki ametlikult ei tea keegi midagi sellisest korraldusest. Suuresti just nende paatidega lahkus Rootsi umbes 800 JR 200 võitlejat, kes Eestisse ei tahtnud minna, nad lahkusid koos pereliikmetega. 19. septembril kutsuti Warma Soome kindralstaapi, kus kolonel Walden palus tal kohe samal päeval sõita Turusse ja sealt laevaga Rootsi, aga kui kohe ei õnnestu ära sõita, siis ka mitte enam kodus ööbida. Warma lahkuski samal päeval Helsingist, olles enne seda teinud paar lühikest lahkumisvisiiti. Turust lahkus ta 23. septembril regulaarse reisilaevaga, kus oli mitusada eesti põgenikku.
Aleksander Warma jõudis 24. septembril 1944 Rootsi, seal möödus tema viimane eluperiood. 
Ma ei hakka üksikasjalikumalt peatuma Warma tegevusel paguluses. Märgin vaid, et ta oli Eesti Liberaal-Demokraatliku koondise üks loojaid, abiesimees, esimees ja hiljem auesimees, Eesti Rahvusnõukogu organiseerijaid, hiljem selle abiesimees ja esimees, Eesti Rahvusfondi asujaid ja juhatuse liige, Eesti Komitee juhatuses – aga need olid kaalukamad pagulaste ühendused Rootsis. Lisaks veel Rootsi-Eesti Õpperaamatufondis ja Eesti Algkooli Sõprade Seltsis. Muudest huvidest märkigem, et vabal ajal maalis ta merd, korraldas eesti kunsti ülevaatenäitusi ja oli ise suur kunstikoguja. 
Siin oli osavõttu üldistest rahvusvahelistest konverentsidest-kongressidest ja konkreetseid kirju. Ta pöördus 1948. a jaanuaris kirjaga Soome välisministri poole, et Soome ei annaks NSV Liidule välja 13 eesti meest, paadipõgenikku, kes olid Soome jõudnud 1944. a novembris ja palunud Helsingilt varjupaika. Nad interneeriti, viibides mitu aastat ühes laagris, ajal, mil järjest tugevnes NSV Liidu surve, et nad välja antaks. 1947. a sügisel sai Soomes kommunist siseministriks ja algas viimane jaht. Nii antigi mehed välja, sest nad olid sõdinud NSV Liidu vastu, naised-lapsed aga said võimaluse jääda Soome. „Õudne asi. Kõiges ma pean ka asjaosaline olema,” kirjutas Soome president Paasikivi siis oma päevikusse.
Alates 1953. aastast osales Aleksander Warma pagulasvalitsuste tegevuses, kus ta oli erinevates ametikohtades.
1. jaanuaril 1962 moodustas August Rei uue valitsuse, nimetades selle peaministriks Aleksander Warma. 
Mis põhjustel August Rei uue kabineti moodustas, pole teada, kuid huvipakkuv on fakt, et ta taotles vabariigi valitsuse koosseisu laienemist USAs elavate eestlaste baasil. Igal juhul ettepanek tehti Tiefi valitsuse koosseisu kuulunud Arnold Susi pojale Heino Susile ja Hellar Grabbile, aga mõlemad keeldusid.
Nii nimetas Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesandeis August Rei 1. jaanuaril 1962 ametisse Aleksander Warma poolt juhitava valitsuse, millega lahkus ühtlasi ametist valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsuse koosseisu kuulusid:

Aleksander Warma – peaministri asetäitja, välisminister ja kohtuministri kohusetäitja;
Tõnis Kint – põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja;
Aksel Mark – siseminister;
Arvo Horm – portfellita minister ja majandusministri kohusetäitja;
Enno Penno – teedeminister ja haridusministri kohusetäitja;
Ivar Grünthal – portfellita minister ja sotsiaalministri kohusetäitja;
Peeter Panksep – portfellita minister.

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei suri Stockholmis 29. märtsil 1963. Vastavalt 1938. a põhiseadusele astus samal päeval peaministrina vabariigi presidendi ülesandeisse peaministri asetäitja Aleksander Warma. 
2. aprillil 1963 nimetas ta uue Vabariigi Valitsuse ametissenimetamiseni Tõnis Kinti peaministri asetäitjaks ja Arvo Hormi välisministri kohusetäitjaks.
Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesandeis Aleksander Warma nimetas 1. märtsil 1964 ametisse Tõnis Kinti poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist vabariigi valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Tõnis Kint – peaministri asetäitja ja põllutööminister;
Aksel Mark – peaministri asetäitja abi ja siseminister;
August Koern – välisminister;
Peeter Panksep – kohtuminister;
Arvo Horm – majandusminister;
Elmar Järvesoo – haridusminister;
Juhan Käis – teedeminister;
Ivar Grünthal – sotsiaalminister.

Aleksander Warma ajal 1960. aastatel tegutses valitsus vaikselt. Varasem põhiseaduslik vaidlus paguluses elavate eestlaste vahel oli kümnendi vahetusel vaibunud, samas oli NSV Liit maailmas suurvõim ja balti pagulastega seotud küsimused jäid täiesti tagaplaanile. 1963. aasta sügisel saatsid Aleksander Warma ja Tõnis Kint USA välisministri abile F. G. Duttonile informatsiooni ja selgituskirja vabariigi valitsuse tunnustuse sooviga. Seoses Inglismaal asunud Eesti kulla võimaliku üleandmisega NSV Liidule saatis vabariigi valitsus Suurbritannia valitsusele 1967. a aprillis märgukirja, millele kirjutasid alla Tõnis Kint ja August Koern, ühtlasi nimetas Aleksander Warma Oskar Kersoni Eesti Panga presidendiks, et ta seda küsimust korraldaks. Kummalgi sammul mingit edu ei olnud: valitsused tunnustavad riike, mitte aga valitsusi. Pikemate läbirääkimiste järel andis Suurbritannia üle Eesti Vabariigile kuulunud kulla, mida oli hoitud Londonis.
Vabariigi peaminister presidendi ülesandeis Aleksander Warma tähistas 1970. a juunis oma 80 aasta juubelisünnipäeva. Ta suri Stockholmis pool aastat hiljem, 23. detsembril 1970. 
32 aastat hiljem, 25. augustil 2002 sängitati piduliku tseremooniaga Aleksander ja Marta Warma urnid ümber Tallinna Metsakalmistule. Ring sai täis: Eesti riik oli taastatud, Warmade säilmed aga puhkavad kodumaa mullas.

Back to Top