• Avaleht
  • /
  • Publikatsioonid
  • /
  • Ettekanded
  • /
  • MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistusel Tallinnas Püha Vaimu kirikus 22. septembril 2008

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistusel Tallinnas Püha Vaimu kirikus 22. septembril 2008

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe TRIVIMI VELLISTE kõne Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistusel Tallinnas Püha Vaimu kirikus 22. septembril 2008

EESTI RIIGIVANEMATE MÄLESTUSJUMALATEENISTUS
Tallinna Püha Vaimu kirikus 22. septembril 2008

Trivimi Velliste

Väga austatud härra Vabariigi President!
Väga austatud president Arnold Rüütel ja proua Ingrid Rüütel! 
Kallid kolleegid Riigikogust! 
Kallid kirikulised!

Tänane päev on Eesti seadusega kuulutatud vastupanuvõitluse päevaks. 64 aastat tagasi rebiti ülal Toompeal Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp. Samal ajal pidas riigipea kohuseid täitnud professor Jüri Uluotsa ametisse nimetatud Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhatusel Läänemaal Põgari palvemajas oma istungit. 
Lipu maharebimine ei tähenda veel riikluse hävimist. Üürikesed päevad pikas sõjas, mil de jure kogu aeg olemas olnud Eesti Vabariik toimis piiratud ulatuses ka de facto, hakkasid otsa saama. Väga suur hulk – tervelt seitse protsenti – Eesti kodanikest põgenes isamaalt, et pääseda küüditamisest või, mis veel saatuslikum, kuulist. 
Pagulaste õlgadele langes ebaproportsionaalselt suur koorem: hoida nähtavalt ja kuuldavalt elus Eesti Vabariigi tuld – see tähendab sõnumit: Eesti Vabariik pole kusagile kadunud. Tema maa-ala rahvusvaheliselt tunnustatud piirides on endiselt alles, olgugi ebaseaduslikult – ja ajutiselt! – naaberriigi poolt hõivatud. Elus on ka valdav osa Eesti kodanikkonnast, olgugi et kodumaal on nende taskutesse ja käekottidesse vägivaldselt topitud NSV Liidu passid. 
Enamgi veel, alles on rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused mitmes demokraatlikus riigis. Ja kõige tipuks, põhiseadusest tuleneva õigusliku järjepidevuse korras on katkematult ametis – aastakümnest aastakümnesse – Vabariigi Valitsus eksiilis.
Niisiis, õiguslik ja poliitiline sõnum oli selge ja ühemõtteline: Eesti Vabariiki pole juriidiliselt vaja taastada, Eesti riiklust ei pea taastama, sest see on katkematult olemas. Vaja on aga taastada põhiseaduslik riigivõim, mille eelduseks on muidugi välismaise sõjalise okupatsiooni lõpetamine.
28. septembril 1939, kui Moskvas kirjutati alla nn baaside leping, langetati Eesti poolel üksiti otsus katsuda võita aega. Lükata otsustav heitlus edasi hetkeni, mil koos mõne – olgu või väga ebameeldiva liitlasega – on mingisugunegi sõjaline lootus edukalt kaitsta oma vabadust. See sügisotsus oli palju üksmeelsem, kui me tahame seda täna tunnistada. Olgugi et tegemist oli nn autoritaarse valitsemisviisiga, osales selle otsuse langetamisel ka autoriteetne poliitiline opositsioon. Ja otsustajate ring oli, paradoksaalsel kombel, palju laiem kui samasuguste küsimuste puhul demokraatlikus Soomes.
Soome ei säilitanud oma vabadust mitte demokraatliku riigikorra tõttu, vaid hoopis üldisematel asjaoludel. Nagu näitab Tšehhoslovakkia või Taani saatus Teises maailmasõjas, ei taga demokraatia iseenesest sõjalises mõttes veel midagi. Sellega ei taha ma loomulikult öelda, et demokraatia poleks eelistatavaim valitsemisvorm.

Head vastupanupäevalised!
Mõeldes täna Jüri Uluotsale, Otto Tiefile ja paljudele teistele vastupanuvõitlejaile, peame meeles pidama, et 1944. aastal usuti väga laialdaselt, et kordub Vabadussõja-aegne sündmuste mudel: sakslased aitavad Punaarmeed Eestist eemal hoida, Eesti valitsus haarab sobival hetkel ohjad enda kätte ja kui Punaarmee õnnestub hoida teisel pool Narva jõge, on sõjajärgsel rahukonverentsil, tuginedes Atlandi hartale, Eestil õigus ja võimalus nõuda oma.
Paraku polnud 1944. aasta Punaarmee enam sellist mõõtu, mis ta oli olnud 1918. aastal.
Kuid see ei tähenda, et Eesti sõdurite surmaheitlus Sinimägedes oleks olnud asjata. Just Sinimäed andsid 70 tuhandele kaasmaalasele aega pakku minna. Kui meie pagulaskond olnuks oluliselt väiksearvulisem, oleks ka pool sajandit väldanud välisvõitlus olnud tunduvalt üle jõu käivam. Edukas välisvõitlus üheskoos meie lõunanaabritest saatusekaaslastega ja sellest tulenenud lääneriikide poliitika Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi suhtes aga andis suurt tuge metsavendadele ja hiljem veretule vastupanule kodumaal. 
Tänasel vastupanuvõitluse päeval peame kõigist raskustest ja sekeldustest hoolimata rõõmustama: Eesti Vabariik on lunastamas oma hiigelsuurt auvõlga ligemale saja tuhande sõjamehe ees – Tallinna Vabaduse väljakule on kerkimas üleriigiline Eesti Vabadussõja võidusammas. Tõsi, viimane mees nendest sajast tuhandest lahkus meie hulgast juba kaks aastat tagasi.
Kuid lisaks rõõmule kanname me täna endas ka süükoormat. Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud, mille nimel siis võitlesid Eesti sõjamehed Sinimägedes. Muidugi, ajalugu ei saa kunagi otsa ja aina on teatavaid diplomaatilisi ja taktikalisi kaalutlusi. Ent on asju, mille üle ei kaubelda ega tingita. Üks olulisemaid nende hulgas on sõjamehe au.
Kui keegi on noore mehena oma maa ja rahva nimel pannud oma elu kaalukausile, kui tema sõpradest on paljud juba 64 aastat isamaa mullas, siis tahab see Eesti sõdur, kes tänaseks on jõudnud väga kõrgesse ikka, oma riigilt kuulda, kas ta sõdis õige asja eest. Riigikogu on silmitsi moraalse imperatiiviga, kus kõik muud kaalutlused on vähemolulised.
Eesti ei ole kunagi salanud maha oma esmasünniõigust. Eesti ei ole midagi müünud läätseleeme eest! Täna langetame oma pea, mõeldes kõigile neile, kes on seisnud Eesti püsimise eest. Ennekõike mälestame neid, kes kõige nähtavamalt on seisnud Eesti riigitüüri juures – meie riigivanemaid ja presidente: Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birki, Ants Piipu, Juhan Kukke, Friedrich Karl Akelit, Jüri Jaaksonit, Jaan Teemanti, August Reid, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warmat, Tõnis Kinti, Heinrich Marka, Lennart Merd.

Kallid kirikulised!
Tuleva aasta 4. juunil möödub 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. Need Eesti suurmehed, kelle nimed ma äsja ette lugesin, olid väga erinevad, nad kandsid paljuski erinevaid vaateid. Ent neid kõiki ühendas üks – armastus sinimustvalge lipu vastu. Kandkem meiegi oma südames kustumatu leegina seda armastust. Lehvigu meie olulistel tähtpäevadel iga maja küljes ja iga talu õuel sinimustvalged lipud!
Kestku meie rahvas, kosugu meie maa ja kõlagu meie keel!
Jätkugu meil jõudu paluda ja uskuda headusse.

Tahaksin MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi nimel südamlikult tänada kõiki, kelle pühendumise tõttu tänane mälestusjumalateenistus teoks sai. Olgu tänatud meid teeninud peapiiskop Andres Põder, õpetaja Valdek Johanson, teoloogiaüliõpilane Marie-Christine Väli. Meie eriline tänu kuulub Tõnis Mäele, kelle palve laulus ja laul palves andis tänasele mälestusjumalateenistusele erilise sära. Suur tänu organist Kristiina Hoidrele! 
Meil on suur heameel, et härra Vabariigi President, president Arnold Rüütel ja proua Ingrid Rüütel austasid mälestusjumalateenistust oma osavõtuga. Suur tänu kõigile, kes Eesti vastupanuvõitlust ja meie riigivanemate mälestust täna nõnda oluliseks pidasid.

Back to Top