• Avaleht
  • /
  • Publikatsioonid
  • /
  • Ettekanded
  • /
  • OOLE KIND’i kõne Tallinna Botaanikaaia talveaias pidulikul vastuvõtul pärast Tõnis Kindi ja ta abikaasa Magda ümbermatmise tseremooniat Metsakalmistul. 17. august 2013

OOLE KIND’i kõne Tallinna Botaanikaaia talveaias pidulikul vastuvõtul pärast Tõnis Kindi ja ta abikaasa Magda ümbermatmise tseremooniat Metsakalmistul. 17. august 2013

OOLE KIND’i kõne Tallinna Botaanikaaia talveaias pidulikul vastuvõtul pärast Tõnis Kindi ja ta abikaasa Magda ümbermatmise tseremooniat Metsakalmistul. 17. august 2013

Oole Kindi kõne Tallinna Botaanikaaia talveaias pidulikul vastuvõtul pärast Tõnis Kindi ja ta abikaasa Magda ümbermatmise tseremooniat Metsakalmistul. 17. august 2013

Austatud daamid ja härrad!

Tänan Teid kõiki siia ilmumise eest mu isa 117. sünnipäeva aastal tema ja ta abikaasa säilmete ümbermatmisele, selle sündmuse tähistamisele.
Tema võitles noorena relvaga Soomusrongil nr 2 Eesti vabaduse eest. Seda võitlust kroonis edu ja iseseisvus.
Temast sai peale Vabadussõja lõppu agronoom ja Põllutöökoja, selle omaaegse talunike nõustamise ja abistamisorganiatsiooni direktor.
Peale Eesti vallutamist Nõukogude Liidu poolt jäi ta oma Paasioja talu pidajaks Viljandimaal Taevere vallas.
Pikapeale hakati vahistama endisi Vabadussõjast osavõtnud ohvitsere ja silmapastvatel ametikohtadel olnud juhtivaid isikuid.
Mäletan, kui taluõuele sõitis kevade õhtupoolikul auto ja keegi küsis minult: „Kus isa on?“
Näitasin põllule, kus isa oli teel naabri poole.
„Hõika tagasi!“
Tegin seda ja isa pöördus tagasi.
Nähes, kellega tegemist, jõudis ta ka vist endamisi arutada täpselt selle üle, mida teha. Ta võttis saabunud täitevkomitee esimehe, prokuröri Viljandist ja teedeministri Suure-Jaanist, kes oli autojuhina kaasas, väga viisakalt vastu. Nad läksid elumajja ja istusid söögitoa ümmarguse laua taha. Tulijad tahtsid igasuguseid pabereid näha, muuseas huvitusid nad ka sellest, kui palju talutüdruk palka sai.
Mäletan, et kuupalk, mida võis maksta, oli väga madal, sellega keegi ära elada ei saanud. Seepärast oli ema teenijatele tegelikult rohkem raha maksnud ja õnneks nii väiksema lubatud summa kui ka suurema tegeliku summa peale arved teinud, allkirjad võtnud ja eraldi säilitanud.
Isal kästi lehmi lüpsev teenijatüdruk kohale tuua. Isa tegi seda ja tal õnnestus teenijale kiiresti rääkida, mida ta võis öelda ja mida mitte.
Kontrollimise ajal oli isa väga viisakas ja vastutulev, ülekuulajad kohmakad ja ei leidnud mingit põhjust isa vahistamiseks. Mäletan, et prokuröril oli kogu aeg revolver enda ees laual. Kui siis isa lõpuks paar obligatsiooni ostis külastajatelt, siis tõusis täitevkomitee esimees püsti ja lausus: „Seekord paistab siin kõik korras olevat!“ ja külalised lahkusid.
Isa arvas, et obligatsioonide ost päästis tema. See juhtus 1941. aasta kevadel.

Teine mällu sööbinud sündmus oli see, kui ärkasin juunikuu hommikul oma arust palavusest. Jõin natuke vett ja läksin tagasi voodisse. Vastu selget taevast nägin läbi akna väljas seisvat veoautot ja selle peal vene sõdurit nn terava otsaga täimütsiga, käes pika täägiga püss, mis toetus veoauto laadimisruumile.
Natuke hiljem selgus, et tulijad olid talu ümber piiranud ja tunginud tuppa, kus uusmaasaaja tütar kuumuse tõttu alasti magas. Nad arvasid, et see on ema. Siis oli vanaemal õnnestunud küüditajale selgeks teha, et isa oli õhtul aidanud teenijatüdrukul ühe lehma Olustvere raudteejaama viia. Isa oli varem tellinud vaguni, et lehm transportida Kärevete sovhoosi. Olustvere raudteejaamas oli isa jutuajamisel ühe raudteelasega saanud teada, et midagi läheb lahti, kuna kõik veoautod olid Viljandisse käsutatud.
Alul oli isa kavatsenud ise tallu tagasi pöörduda, aga kuulnud uudist, otsustas ta tüdruku asemel ise lehmatranspordiga kaasa sõita, et siis hiljem Tallinna edasi minna ja teada saada, mis lahti on.
Paasiojal tegi vanaema küüditajatele selgeks, et ei isa ega ema ole kodus ja et meie vennaga oleme väikesed. Peale helistamist Olustvere raudteejaama ja asjaolude kontrollimist sõitsid küüditajad edasi …
Mõne päeva pärast helistas ema Tallinnast, et tulgu meie talust temale vastu Suure-Jaani. Koos emaga on ka proua Jürima, kes tuleb meile suvitama koos oma 4-aastase pojaga. Kuna meil sõit hobuvankriga läks libedamalt, siis sõitsime neile Olustverre vastu, et sealt lühemat teed pidi Paasiojale minna.
Rääkisime emale ära, mis oli juhtunud. Alul arvas ta, et Venemaal saab ka elada. Lähema mõtlemise peale otsustas ta siiski, et sel õhtul me tallu ei sõida. Pöörasime ringi ja sõitsime Võhma poole. Ööbisime tuttavate juures ja siis liikusime edasi. Türi lähistel kohtasime kaht veoautotäit küüditatuga. Türilt saatsime uusmaasaaja tütre koos hobuse ja vankriga tagasi, ise sõitsime Saku-Kohila kanti.

Algas sõda. Meie mängisime suvitajaid tihti elukohta vahetades.
Ühel ööl avasid, nagu ma hiljem olen aru saanud, vene sõjalaevad Tallinna reidilt raskekahuritega tõkketule meie kanti. Järgmisel päeval tulid eestlased jalgratastega ja vabastasid meid. Neid juhtis ema kunagine klassivend Tallinna gümnaasiumist. Ema läks teejuhiks kaasa Kohila poole. Öösel oli paks udu niisutanud õlekubusid, mis olid ühe puusilla külge kinnitatud, nii et puusild sai ainult kõrvetada, aga ei süttinud.
Siis proovisime pöidlasõitu lõuna poole. Saksa veoauto võttis meid peale. Pärast ööbimist Türil saime kaubavagunis sõita Olustvere raudteejaama, sealt viis buss meid edasi. Lõpuks saime ühe taluniku vankrile. Ta viis meid Paasiojale. Seal olid hooned kõik alles. Magasin liikumatult kaks ööd oma voodis. Sakslased olid hobused ja vankrid ära viinud.
Tallinn oli veel venelaste käes. Isast polnud midagi kuulda. Tuli õppida lehmi lüpsma ja muid igapäevaseid talutöid tegema.
Isa ilmus pikapeale välja. Ta töötas vahepeal Tallinnas, siis aga läks vist sakslastega riidu ja oli seejärel talus.
Tädil (ema õel) oli abikaasa, kes oli tsaariarmees ohvitser olnud, hiljem ka politseinik. Ta oli Narvast pärit, kaugelt suguluses kunagi Reinimaalt tulnud sakslastega ja tal õnnestus enne venelaste tulekut Saksamaale repatrieeruda.
Kui rinne 1944. aasta sügisel hakkas Tartule lähenema, siis põgenesin ma koos ema ja vennaga laeval Moero Saksamaale tädi juurde. Isal õnnestus Põõsaspealt Rootsi põgeneda. Ta muretses meile sissesõiduload Rootsi. Meie aga ei saanud väljasõiduluba Saksamaalt. Peale sõja lõppu 1945. aasta kevadel võttis meil täpselt kuu aega, et Saksamaalt Rootsi Uppsalasse jõuda.
Isa oli saanud tööd Ultunas, Uppsalast natuke lõuna pool. Siit algas tema eesti organisatsioonide organiseerimistöö ja koostöö Stockholmi piirkonna eestlastega, millest pikapeale kasvas välja Eesti Rahvusnõukogu (ERN). Käidi Oslos, kus August Rei moodustas nn Rei valitsuse Sikkariga peaministri ametis.
Aeg tegi oma töö ja lõpuks sai isast peaminister presidendi ülesannetes või nagu Varma nimetas – peaminister presidendi ülesandeis.

Rootsis viibides poliitiliste põgenikena oli valitsuse kontinuiteedi, järjepidevuse alalhoidmine kõige tähtsam ülessanne. Seda tegid erinevad valitsused vahelduva oskuse ja tulemustega. Oli vaja tõtt levitada, mis meile oli osaks saanud erinevate okupatsioonide ajal. Seda on ka tehtud hiljem, näiteks Mart Orava ja Enn Nõu koostatud raamatus „Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992“.

Isa käis tihti konverentsidel erinevates maades koos Magdaga, kes oli väga tubli kontaktide loomisel. Isa töötas Stockholmis enne pensionile minekut põllumajanduse juurdlusasutuses (Jordbrukets Utredingsintitut). See asutus korraldas nädalalõppudel tihti väljasõite Stockholmi saartele. Ühel säärasel väljasõidul peatuti ja uuriti tee kõrval asuva Drottningsholmi lossi hobusetalle, mis on esinduslikud ka praegusel ajal. Järsku oli üks poisijõmpsikas välja ilmunud ja ringi lipanud ning lõpuks teiste lõbuks isa jalgade vahelt läbi jooksnud.

See jõmpsikas on praegu Rootsi kuningas.

Back to Top