• Avaleht
  • /
  • Publikatsioonid
  • /
  • Ettekanded
  • /
  • PEETER MARGA kõne mälestuskivi avamisel oma isale, Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaministrile presidendi ülesannetes Heinrich Margale tema sünnikohas Kõlleste vallas Võrumaal 1. oktoobril 2008

PEETER MARGA kõne mälestuskivi avamisel oma isale, Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaministrile presidendi ülesannetes Heinrich Margale tema sünnikohas Kõlleste vallas Võrumaal 1. oktoobril 2008

PEETER MARGA kõne mälestuskivi avamisel oma isale, Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaministrile presidendi ülesannetes Heinrich Margale tema sünnikohas Kõlleste vallas Võrumaal 1. oktoobril 2008

MÄLESTUSKIVI AVAMINE EESTI VABARIIGI EKSIILIS PEAMINISTRILE PRESIDENDI ÜLESANNETES HEINRICH MARGALE tema sünnikohas Kõlleste vallas Võrumaal 1. oktoobril 2008.

Peeter Mark

Lugupeetud president Arnold Rüütel! 
Austatud riigikogu liige härra Trivimi Velliste, riigisekretär härra Heiki Loot, vallavanem härra Andrus Seeme ja kõik siiatulnud kohalolijad!

Täna 97 aastat tagasi sündis minu isa Heinrich Mark Otsa talus endises Karaski külas. Kui ta oli 33-aastane, põgenes ta sõja ajal Soome kaudu Rootsi. Ja Rootsi pealinna jäi ta elama umbes 60 pikaks aastaks. Ta abiellus seal Alice´iga, mina sündisin aastal 1954. 
Kui ma veel väga noor poiss olin, siis mäletan, et kodus söögilauas ja ka sugulaste või eesti sõprade juures räägiti loomulikult väga tihti Eestist. Mõned sõnad, mida ma mäletan väga selgelt ja milledest mina siis suurt aru ei saanud, olid:

kodumaa,
vabadusvõitlus,
Siber,
põgenemine,
okupatsioon,
kommunist,
venelane.

Oli ka palju teisi sõnu…
Mäletan, et mõtlesin, kas seda Eestit ikka olemas on või on see mingi müstiline fiktiivne maa, kusagil kaugel kodust. Me kõik teame, kuidas väikese lapse mõtted ja fantaasiad peas ringi lendavad.
Alles hiljem, võib-olla umbes siis, kui ma koolis hakkasin käima (esimesed kuus aastat käisin ma eesti koolis Stockholmis), siis sain täpsema pildi ja mõistsin, millest isa ja teised täiskasvanud eestlased nii tihti rääkisid. Sellest ajast peale sain ka aru, et isa tegi tähtsat tööd Eesti vabadusvõitluses, organisatsioonides Rootsis ja ka eksiilvalitsuses.

Minu isa oli väga positiivne, rahulik ja pragmaatiline inimene. Ta oli juba Eestis poliitikaga tegelenud ja oli osav diplomaat ning läbirääkija. Kogu elu Rootsis oli ta kindlalt veendunud, et Eesti saab varsti vabaks. Ta ei kasutanud mitte sõna kunagi, vaid just varsti. ,,Nõukogude impeerium peab langema,” ütles ta, ,,ja langeb varsti, see on ainult aja küsimus!” Isal oli ka kindel tunne, et ta saab vabasse Eestisse tagasi tulla oma elu ajal ning siis jälle Otsa talu külastada. Pean ausault ütlema, et mina ise ei olnud alati nii kindel või nii optimistlik.
Aga Eestist sai iseseisev ja vaba riik ning 1993. aastal oli isa siin Otsa talus jälle peale 50 aastat.
Isal oli kolm venda, kes kõik kasvasid üles Otsa talus. Noorem vend Aksel põgenes ka oma perekonnaga Rootsi. Aksel, kes on 95-aastane (sündis 1913), elab täna Uppsalas. Akselil ei olnud kahjuks võimalust täna siia tulla, aga ta on kirjutanud väikese sõnavõtu, mille mina nüüd tahan teile ette lugeda.

Heinrich Mark oli kolmanda generatsiooni poliitik. Tema vanaisa Jaan Mark oli sündinud Virumaal. Konflikt mõisa kupjaga sundis ta 16-aastase noorukina põgenema üle tookordse kreisi piiride Eestimaalt Liivimaale, s. o. Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse. Ta töötas taludes, leidis aegamööda oma naise Mari ja nad kolisid Karaskisse rentnikuna Nõristu tallu. Siis laenas Jaan selleks otstarbeks asutatud Tartu Laenupangast raha ja ostis Otsa talu. Taluperemehena üritas ilma koolihariduseta Jaan saada Krootuse vallavanemaks, aga ta jäi alla, vallavanemaks sai Samuel Raig. (Ja Samuel Raigist sai hiljem Heinrichi emaisa.)
Jaani ja Mari poeg August Mark, Heinrichi isa, oli Kanepi kihelkonnakooli haridusega, oskas vabalt kirjas ja sõnas ka vene keelt. August Mark oli Karaski külas aktiivne seltskonna- ja poliitikategelane, ta käis isegi Tallinnas Põllumeestekogude kongressil ja oli kohapeal juhtiv poliitik. Kodus oli neli poega ja alaline jutt poliitikast. Üliõpilasena austas Heinrich Jaan Tõnissoni ja jäi alaliselt temale ja ta liberaalsele poliitikale lojaalseks. Heinrichile oli poliitika, Eesti Vabadusvõitlus südameasjaks.
Lõpuks isiklikku. Kuigi olime eri erakondades, ometi ei olnud meie vahel mingeid saladusi. Võin kinnitada, et meie olime vennad – kuigi käisime omaette teed, jäime me alati vendadeks selle sõna parimas tähenduses.

Mul on väga suur au, et isa mälestuskivi avamisel olen saanud selle võimaluse siin sõna võtta. Mina tahaks lõpuks oma perekonna ja sugulaste poolt tänada kõiki, kes on aidanud seda üritust organiseerida. Oleme tänulikud, et Eesti riik on võtnud initsiatiivi ja isa sünnikoha märkinud mälestuskiviga. See on meile kõigile väga suur au. 
Suur tänu teile kõigile!

Back to Top