• Avaleht
  • /
  • Publikatsioonid
  • /
  • Ettekanded
  • /
  • Professor Seppo Zetterbergi ettekanne “Päts ja Tõnisson – Eesti riigi ehitajad” konverentsil Tallinnas 19. novembril 2015

Professor Seppo Zetterbergi ettekanne “Päts ja Tõnisson – Eesti riigi ehitajad” konverentsil Tallinnas 19. novembril 2015

Professor Seppo Zetterbergi ettekanne “Päts ja Tõnisson – Eesti riigi ehitajad” konverentsil Tallinnas 19. novembril 2015

Professor Seppo Zetterbergi ettekanne ”Päts ja Tõnisson – Eesti riigi ehitajad” konverentsil Tallinnas 19. novembril 2015

Pole just kõige lihtsam käsitella ühes ja samas ettekandes kaht nii tähelepanuväärset Eesti riigimeest. Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson olid erinevad nii inimeste kui poliitikutena. Ka ideoloogia, mille järgi nad noort riiki arendasid, oli mõlemal erinev. Aga vaadete erinevus kuulub poliitika juurde ja ainult tänu sellele on areng võimalik. Nii Pätsil kui Tõnissonil oli siiski üks eesmärk: iseseisva Eesti ehitamine. Ja selle tööga jätsid nad Eesti ajalukku nii silmapaistva jälje, et seda käsitellakse ajalooseminaris veel tänasel päeval.

Seega ei ole meil võimalik ”esimese Eesti vabariigi” ajalugu ette kujutada ilma Pätsi ja Tõnissonita. Nad alustasid ühiskondlikku tegevust 19. ja 20. sajandi vahetusel, osalesid aktiivselt Eesti saatuses 1905. aasta Vene revolutsiooni ja iseseisvumise keerises, tegutsesid kumbki omal kombel ja oma ideoloogiat järgides vabariigi elus. Ja mõlema saatus muutus traagiliseks Teise maailmasõja tagajärjel.

Omaette lugu on veel Pätsi ja Tõnissoni surmajärgne elu. Missuguseid hinnanguid anti nende tegevusele nõukogude ajal ja kuidas seda nähakse praegu, kui ajaloouurijad võivad nende tegevust vabalt analüüsida? Ka sellest vaatenurgast on tänasel seminaril suur tähtsus.

Loomulikult ei ole ajaloolase ülesanne näidata, kes käitus õigesti ja kes valesti või kes oli hea ja kes paha. Ajaloolase ülesanne on vaadelda kriitiliselt isikute tegevust ning nende motiive ja mõju. Õigustamine ja moraliseerimine tuleb jätta teiste hooleks.

Paljud meist teavad väliseestlase Märt Raua raamatut Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu. See ilmus Torontos 1953. aastal ja taasavaldati Eestis 1991. aastal. Kui teos esimest korda ilmus, oli Eesti iseseivuse kaotus veel värskelt meeles, nii et Raua soov kirjeldada neid kaht ”esimese Eesti vabariigi” suurmeest samas raamatus on mõistetav. Pätsi ja Tõnissoni traagiline saatus ja Eesti kadumine iseseisvate riikide hulgast vajutas teosele muidugi oma pitseri, kuigi Raud põhjendas oma vaatenurka  nii: ”Vaadeldes Pätsi ja Tõnissoni püüdsin olla nii erapooletu kui võimalik, sest minu arvates on mõlemal riigimehel väga suured teened meie riigi saamis- ja arenguloos.”

Pätsi ja Tõnissoni suuri teeneid ei saa eitada. Raua raamatu uue trüki lõppsõnas võtab ajaloolane Küllo Arjakas asja tabavalt kokku: ”Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts. Ajaloo kulg andis mõlemale mehele väga suuri šanse ja nad ei jätnud neid kasutamata. Jaan Tõnissoni laiahaardeline tegevus rahvajuhina, poliitikuna ja riigimehena kestis viiskümmend aastat. /—/ Konstantin Pätsi mitmekülgne tegevus poliitilisel areenil vältas nelikümmend aastat.”

Mõlema tegevus haaras ühiskonnaelu kõiki tahkusid, mis on ka arusaadav, sest oldi ju üles ehitamas äsja iseseisvunud riiki. Ei olnud võimalik spetsialiseeruda ainult välispoliitikale, ainult haridusele või ainult sisepoliitika peensustele. Tuli olla poliitika üldspetsialist, kes valdab kõiki teemasid. Suur abi oli loomulikult sellest, et nii Päts kui Tõnisson olid taustalt ajakirjanikud, arvamusliidrid, kes kirjasõna abil suutsid sekkuda kõikidesse poliitistesse teemadesse. Pätsi aktiivne toimetajakärjäär lõppes küll juba iseseisvumise ajal, kuid Tõnissonil jätkus see nii kaua, kui Eestis sõnavabadust oli.

Noor Küllo Arjakas asus 25 aastat tagasi julgelt keeruka hinnanguandmise töö kallale, kui ta Pätsi ja Tõnissoni võrreldes kirjutas: ”Kaugemalt distantsilt haarates oleks ehk Jaan Tõnissoni tegevus silmapaistvam rahvusliku iseteadvuse ja iseolemise kandjana. Konstantin Päts aga paistab silma kui riikluse kandja, kes korraldas omavalitsusorganite tööd, kutsus ellu riigiasutusi ja töötas pikka aega juhtivatel kohtadel. Üldtuntud on arvamus, et Tõnissonil oli suurem osa omariikluse ettevalmistamisel, Päts tegutses resultatiivsemalt omariikluse kättevõitmisel ja iseseisvusaastail.” Laias laastus hästi öeldud, aga nende teeneid võib loomulikult näha ka teiste rõhutustega.

Mul pole mõtet käsitleda kummagi mehe karjääri. See on teile väga tuttav. Otsustasin olla natuke subjektiivne ja tuua oma loal välja mind ennast huvitavaid, mõnikord isegi pisikesi detaile.

Friedebert Tuglas maalib oma mälestustes 35-astasest Tõnissonist võib-olla just sellise pildi, mis langeb kokku paljude meie ettekujutusega. Noorena Postimehe toimetuses töötanud Tuglas kirjutab Tõnissonist: ”Ta oli oma temperamendi ja tööinnu poolest otse legendaarne kuju. Siiski pole suhtlemine fanaatiliselt kohusetundliku inimesega igapäevaelus alati väga meeldiv. Ta jättis oma alluvatele suhteliselt vähe võimalusi algatusvõimeks ja tahtis otsustada ka kõige väiksemate asjade üle.”

See oli üks nägemus paljude hulgas. Teist nägemust esindab noore Ella Murriku ehk Hella Wuolijoe imetlev, isegi jumaldav suhtumine Tõnissonisse: ”Tõnissoni võimas ja suur kuju – ta on teistest inimestest peajagu pikem – kuulus Tartu linnapildi juurde ja muutis maailma omamoodi turvalisemaks.” Murrik ütleb, et Tõnisson oli ”tollaegses Eesti elus kui tuletorn, mis kogus inimesi enda ümber ja andis neile rahvusliku iseteadvuse ja võitlusmeele”.

Sellest, et Tõnissoni intellektuaalsus avaldas suurt mõju, võime lugeda Aino Kallase päevikusissekandest suvel 1908: ”Miks olen ainult möödaminnes maininud vaid neid hetki, mis ma olen veetnud koos Tõnissoniga ja mis kuuluvad minu elu parimate hulka?”

Aino Kallase ja Tõnissoni vahel oli teatud määral ”tõmmet”, nagu praegu öeldaks. Seepärast tundub kirjavahetuse põhjal, et Tõnissoni abiellumine oli Kallase jaoks mõru pill. ”Aga ma tean, et ma pean nüüd vabatahtlikult loobuma oma õigusest temale,” kirjutas Aino.

Jaan Tõnissoni üks elutöö oli tema hääletoru Postimees, mille ohjade juures ta alustas 1896. aastal. Päts alustas 1901. aastal Teataja toimetajana. Kui Postimees oli suunatud liberaalsele linnakodanlusele ja taluperemeestele, pöördus Teataja selgelt tööliste poole ning rõhutas sotsiaalseid ja majanduslikke reforme. Teataja kuulutas klassivõitlust ja oli kriitiline kiriku suhtes. Carl Robert Jakobsoni kombel nõudis leht semstvote süsteemi laiendamist Eesti aladele ja Tõnissoni idealistliku rahvusluse kõrvale majanduslikke realiteete. Eestluse tõusuks oli peale vaimse palangu vaja ka ainelisi motiive.

Vaatamata omavahelisele konkurentsile lähenesid Postimees ja Teataja siiski teineteisele, püüdes raputada eesti rahvast poliitilisele valvsusele. Päts võimaldas oma ajalehes rohkem ruumi kultuuriteemadele ja Tõnisson andis enam kaalu majandusprobleemidele.

Eesti iseseisvumisel oli nii Jaan Tõnissonil kui Konstantin Pätsil tähtis roll. Kui iseseisvat riiki ehitama hakati, osalesid mõlemad mehed ülesehitustöös kesksetel kohtadel. Oma aadetelt liberaalset suunda esindanud Tõnisson tegutses iseseisvas Eestis peatoimetaja, parteijuhi, ministri, Riigikogu esimehe, riigivanemana. Päts omakorda oli kesksel kohal Eesti iseseisvumise elluviimisel ja iseseisvas riigis sai temast riigi kõige kauaaegsem riigivanem.

Aasta 1934 oli veelahe nii Eesti Vabariigi ajaloos kui ka Pätsi ja Tõnissoni eluloos. Ei ole vaja täpsemalt selgitada, mis juhtus Eestis aastatel 1933 ja 1934. Erakorralises seisukorras läks seadusandlik võim riigivanema, Pätsi, kätte. Ta valitses riiki dekreete ja määrusi välja andes. Eestis algas vaikiva ajastuna tuntud periood.

Tõnissoni artiklid Postimehes omandasid 1934. ja 1935. aastal üha kriitilisemaid noote, mis loomulikult oli Pätsi valitsuse jaoks ebamugav. Lehele määrati Tõnissoni artiklite pärast trahve ja 1935. aasta juunis pandi Postimees sekvestri alla. Tõnisson aeti minema lehest, mida ta oli juhtinud neli aastakümmet.

Tõnisson tõmbus kõrvale Tartu ülikooli professoriks. Aastal 1936 osales ta Pätsi valitsemist kritiseeriva nelja endise riigivanema kirjas, mis tsensuuri tõttu oldi sunnitud avaldama Soomes. Kaks aastat hiljem pääses ta parlamenti ja tõusis parlamentaarse opositsiooni etteotsa. Presidendivalimistel 1938. aastal olid vastamisi Päts ja Tõnisson, kellest esimene võitis. Niisiis võtsid Päts ja Tõnisson teineteisest mõõtu veel ”esimese vabariigi” viimastel meetritel.

Lubage mul soomlasena öelda mõni sõna ka Tõnissoni ja Pätsi seoste kohta Soomega. Toreda pildi annavad edasi Gustav Suitsu mälestused, kus ta räägib 1903. aastal Tartus korraldatud soome keele kursustest.. Neid peeti pühapäevahommikuti. Kord oli tunnis ka Tõnisson ise, kes siiski tõdes, et soome keel ei sobi talle, sest selles on liiga palju ä-tähti.

Pätsi soome ä-tähed vaevalt et segasid, sest elu ise nõudis temalt soome keele õppimist, kui ta 20. sajandi alguses mitu aastat Soomes maapaos oli. Algul Helsingi lähistel, siis Karjala maakitsusel. Niimoodi tuli Pätsist suur Soome tundja ja sõber. Usaldust – võib-olla isegi idealismi, mida Päts Soome suhtes tundis, näitasid 1917st kuni 1940ni mitu korda esitatud plaanid Soome ja Eesti kaksikriigi kohta.

Tõnissonile jäi Soome kaugemaks. Tema tähtsaim side Soomega oli Hella Wuolijoki, kelle siirdumine Soome ja sotsialistiks muutumine pärast 1905. aasta suurstreiki ei katkestanud nende sõprust.

1939. aasta jaanuaris saabus Tõnisson Helsingisse mõnepäevasele külaskäigule ja kohtus muu hulgas president Kyösti Kallio ning peaministriga – ning loomulikult Hella Wuolijoega. Ta rääkis oma raportis Tõnissoni sügavast pessimismist Baltimaade turvalisuse suhtes. ”Valitsev olukord ja Saksa mõju kasv on äratanud Eesti valitsusringkondades hirmu, et Eesti on oma iseseisvust kaotamas.”

1939. aasta suvel käis Tõnisson Soomes koguni kaks korda. Ta kohtus jälle Hella Wuolijoega ja käis külas tema mõisas. Seal tehtud fotol vaatavad kaamerasse kaks palju näinud, elukogenud inimest, kelle sõprus oli alanud Emajõe kaldal peaagu neli aastakümmet tagasi.

Minu silme ees on kolm fotot. Neist esimene kujutab riigivanem Pätsi saabumas riigivisiidile Soome 1921. aasta mais. See oli esimene välisriigi peamehe visiit iseiseisvas Soomes. Pilt kannab seega tugevat sümboolikat. Vend tuli venna juurde, kuigi Soome president Ståhlberg oli juba oma olemuselt täiesti teistsugune kui teiselt poolt Soome lahte tulnud Päts.

Teine pilt on tehtud Stokholmi sadamas 1928. aasta septembri alguses. Sellel seisab riigivanem Tõnisson Rootsi kuninga kõrval. Tõnisson on suursuguse kehahoiakuga, parem käsi hoidmas silinderkübarat. Kui kuningas Gustav V-ndal ei oleks seljas vormi ja rinnas aumärke, oleks raske öelda, kumb härradest on kuningas!

Kolmas foto on tehtud Pätsi juures Kosel laupäeval, 18. juunil 1932. Valitseb kodune õhkkond. On tunne, nagu oleks ühe pere liikmed hetkes perepildile kokku tulnud.  Aukülalisena istub esimeses reas Soome Vabariigi president P. E. Svinhufvud, kõrval riigivanem Jaan Teemant ja endine riigivanem Päts. Teises reas seisab välisminister Tõnisson.

President Svinhufvud käis oma ametiajal Eestis kolm korda – 1932, 1934 ja 1936. Kahe viimase visiidi ajal oli riigivanemaks Päts, aga esimesel Teemant. Samal pildil näeme seega kolme ehitusmeest: kaks neist – Päts ja Tõnisson – ehitasid Eesti riiki ja kolmas – Svinhufvud – Soome Vabariiki. Nende saavutused ei olnud just kõige väiksemad.

Back to Top