Trivimi Velliste kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2014 Haapsalu Toomkirikus

Trivimi Velliste kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2014 Haapsalu Toomkirikus

Trivimi Velliste kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2014 Haapsalu Toomkirikus 

Trivimi Velliste
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees

Väga austatud härra peapiiskop ja härra praost! 
Lugupeetud härra maavanem ja abilinnapea!
Kallid kirikulised!

Taas oleme süüdanud 16 küünalt! Kaheksa aastat tagasi läitis meie peapiiskop 16 küünalt esmakordselt Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos oma abilistega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus. Täpselt aasta tagasi süütas peapiiskop 16 küünalt Kuressaare Laurentiuse kirikus. Ja nüüd siis siin – Haapsalu Toomkirikus. Me küsime: kas neid küünlaid on vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Me vastame: jah, see on vajalik, sest need küünlad on meie ajalugu – nad on meie ajaloomälu!
Me alustasime tänast vastupanuvõitluse päeva Tallinna Metsakalmstul Otto Tiefi valitsuse kenotaafi juures, kus kõnelesid kaks ajaloo elavat tunnistajat, kes on praegugi siin kirikus meie keskel. Heli Susi ja Agu Kull olid tookord, 70 aastat tagasi, üsna noored, aga oma perekondliku päritolu tõttu olid nad ajalookeerises, kõige olulisemate sündmuste keskel.
Täna 70 aastat tagasi rebiti Pika Hermanni tornist sinimustvalge lipp. See asendati veripunase plaguga. Just samal päeval pidas Otto Tiefi juhitud legendaarne Eesti Vabariigi valitsus siin Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi, et seejärel lahkuda kodumaalt ning jätkata võitlust välismaal. Selle valitsuse oli moodustanud – neli päeva varem – Läänemaalt pärit mees professor Jüri Uluots, kes oli ime kombel pääsenud Stalini hakklihamasinast. 
Vastavalt Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadusele oli Jüri Uluots viimase seadusliku peaministrina automaatselt Vabariigi Presidendi ülesannetes. Ta moodustas uue, seadusliku valitsuse, et rõhutada riigi kestvust mitte ainult de iure, vaid ka de facto. Ja ka selleks, et jätkata tegeliku vastupanu juhtimist. Eesti Vabariigi kestmist de iure valitsuse moodustamine ei mõjutanud. Rahvusvahelise õiguse ja meie oma riigiõiguse seisukohalt kestis Eesti Vabariik katkematult edasi niikuinii – riigi järjepidev edasikandja oli selle kodanikkond.
Meil oli põhjust neid tõsiasju täna meeles pidada ja esile tõsta, sest andsime täna au riigipea kohusetäitjale Jüri Uluotsale tema kalmul Kirblas, samuti mõtlesime tema vapratele võitluskaaslastele Põgari palvemaja lävel. Oleme tänulikud Ridala põhikooli õpilastele, kes austasid meie möödaniku riigimehi lauluga.
Nagu me teame, ei pääsenud suurem osa Otto Tiefi valitsuse liikmetest vabasse läände, vaid saadeti hoopis karmi itta. Enamgi veel, mõned neist mõrvati. Nad olid tookord asunud raskesse, lausa lootusetusse võitlusse, aga nad tegid seda siiski. Nad suutsid tuua oma isikliku heaolu ohvriks oma maa ja rahva, oma riigi tuleviku nimel. Ja sellega on nad kirjutanud haljendava lehekülje Eesti riigi ajalukku – lehekülje, millele vähemasti kord aastas heidetakse värske pilk, et mõõta muutuvat olevikku mineviku peeglis.
Kallid kirikulised!
Mäletatavasti pühitsesime mullu 27.märtsil priiuse põlistumise päeva. 27.märtsil 2013 sai meie praegune vabadusepõli ühe päeva võrra pikemaks meie eelmisest iseseisvusajast. Nüüdseks on vabadus kestnud juba poolteist aastat kauem! Elame vaba rahvana vabal maal! Liigume vastu oma riigi 100. sünnipäevale.
Alles hiljuti tajusid paljud meie hulgast – võib-olla nooremad iseäranis – ,et vabadus on loomulik ja iseenesestmõistetav nagu puhas õhk ja vesi. Aga puhas õhk ja vesi ei ole iseenesestmõistetavad! Need on suur kingitus! Samasugune on lugu vabadusega. Viimasel ajal oleme hakanud rohkem mõistma, et vabaduse kaitsel tuleb seista, vabaduse nimel tuleb pingutada ja tööd teha. Ja mitte ainult riigi juhtidel, vaid igaühel. Riik saab olla ainult nii tugev, kui tugevad on tema kodanikud. 
Ajalugu ei saa kunagi otsa. Maailma olemus ei muutu mitte kunagi, isegi kui tööriistad või sõjariistad muutuvad. Vanasti hävitati vaenlane sõjanuiaga, nüüd piisab klahvile vajutamisest. Aga asja olemus ei ole muutunud. Elu ja surma müsteerium on jäänud samaks.
Tajume aina selgemalt, et vanad ohud – sõjalised ohud – pole kusagile kadunud. Samas ei tohi me unustada, et ka uued, vaid 21.sajandile omased ohud ei kao maailmast mitte kusagile. Peame mõtlema, kuidas suudab Eesti tulla toime nii vanade kui uute ohtudega.
Looja on hoidnud Maarjamaad! Siin on väga head, parajad elutingimused. Siin ei ole liiga palav ega liiga külm. Siin ei ole liiga niiske ega kuiv. Siin ei ole maavärinaid ega lumelaviine. Siin ei ole orkaane ega sagedasi suuri üleujutusi. Kuid siin on palju puhast õhku ja magedat vett. Ja veelgi rohkem kergelt soolast vett. Siin on palju metsa ning sood ja raba. Ja palju vaikust. Siin on põldu ja karjamaad. Siin ei ole kitsas. Kallid kaasteelised!
Tõepoolest, Eestis ei ole kitsas, kui me vaid ise oma elu üksteise jaoks kitsaks ei tee. Kui ei tekitaks vastastikku kitsikust! Neil päevil seitse aastakümmet tagasi lahkus siit maalt seitse protsenti selle rahvast. Viimase kümne aasta jooksul, mil meie piirid on valla ja vabadus saavutanud ülima astme, on siit maalt lahkunud samasugune osa meie rahvast. Kas nad on põgenenud? Nii nagu põgeneti seitse aastakümmet tagasi, et päästa oma elu!?
See on valus ja raske küsimus, mida ei saa jätta esitamata. Vabadus ja kitsikus! Sellele ei osanud me mõelda veerand sajandit tagasi, kui unistasime oma riigist tegelikkuses, kui Laulev revolutsioon oli jõudnud haripunkti, kui Eesti kodanikud moodustasid komiteesid, et valida oma ajutine esinduskogu – Eesti Kongress, mille kokkuastumisest möödub kevadtalvel 25 aastat. Kui liikusime vastu uuele põhiseadusele ja VII Riigikogu valimistele, mis olid esimesed pärast Teist maailmasõda, ei osanud me ette näha kõiki uusi muresid. 
Mida me oleksime saanud tookord paremini teha? Mida saaksime praegu paremini teha? Kirjanik Jaan Kross juhtis juba eelmise sajandi lõpukümnendil meie tähelepanu ühele olulisele tõsiasjale – Eesti igapäevakeelest on kadunud sõna „ligimesesarmastus“. Ma usun, see sõna kõlab endiselt pühakodades. Kuid sel juhul tuleks pühakodasid sagedamini külastada!
Meie nõrkus näib olevat liigne praktilisus – õigemini pragmaatilisus. Me arvame, et tehnilised leiutised toovad viimaks lahenduse meie kõikidele muredele. Aga sõjanuia asendamine arvutiklahviga on tõendanud, et nii see ei ole. Meie hinge kõige keerukamad vajadused ei lahene tehniliselt. See tõde kehtib ühtaegu iga üksiku inimhinge kui ka kogu rahva hingeelu kohta. Kui rahva hinges ei ole ühendavat jõudu, kõikeliitvat väge, on see rahvas nagu koorem liivaterasid, mida isegi kerge tuuleiil jaksab pillutada. Ja sinna kaovad ka meie seitse protsenti. 
Kallid vastupanuvõitluse päevalised!
Me kõik teame, et meie esiisad kasutasid katedraali ehitamisel tugevaid kive, aga me teame ka, et kivide sidumiseks tarvitasid nad sama tugevat lubimörti. Head ühiskonda saab võrrelda katedraaliga. Katedraal on püsiv, kui sidusaine on õigesti valitud. Eesti ühiskonna suurim mure pole mitte eurode arv ühe inimese kohta – kuigi ka see on oluline – ,vaid sidusaine tugevus Eesti inimeste vahel. Kuidas see imepärane aine jälle kätte leida, vaat see on küsimuste küsimus!
Meie, eestlased, oleme väga vana rahvas. Me oleme siin asunud vähemalt viis tuhat aastat. Paljud suurrahvad on meie kõrval uustulnukad. Kuid mitte seda ei pea me rõhutama! Rõhutada tuleb, et meie riik ei ole hilistekkeline algaja. Meil on juba riigi ehitamise kogemust, mida peame muidugi edasi arendama. Aga meie riik on vana ja väärikas!
Riigi 100. sünnipäevale vastu liikudes oleme moraalsed ja vaimsed tänuvõlglased selle riigi rajajatele, kes said omal ajal hakkama uskumatuga, millest 19.sajandil oli unistanud hullumeelne luuletaja: „Aga ükskord on Eesti riik!“ Ei Peterburis, ei Pariisis ega Berliinis peetud sellist asja võimalikuks. 
Ometi sai võimatu tegelikkuseks ja eestlased riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal. See on privileeg, millest unistavad mitmed meist arvukamad rahvad. Meil on oma riik ja meie riik on vaba! See on väga suur kingitus! Me peame seda mõistma ja seda kingitust hoidma! Ja kinnitama kindla, selge häälega oma tänuvõlga – ennekõike nendele, kelle auks siin pühakojas põlevad täna kuusteist küünalt.
Me peame kinnitama oma tänuvõlga selle riigi rajajatele ausammaste püstitamise ja auraamatute trükkimisega – olgu siin Haapsalus, kus see riik kavatseti kõige esmalt välja kuulutada, või Pärnus, kus see riik kõige esmalt välja kuulutati. Või pealinnas, kus seni puudub avalik mälestusmärk Eesti Vabariigi esiväljakuulutajale – Päästekomitee esimehele. Riigi suurjuubeliks tuleb auvõlad lunastada!
Kallid kirikulised!
Kõige lõpuks tahan südamlikult tänada kõiki, kes kogu hingega aitasid kaasa tänase vastupanuvõitluse päeva pühitsemisele. Ennekõike suur tänu peapiiskopile, kes juba kaheksa aastat on selle päeva erilist tähendust rõhutanud! Suur tänu praostile tänase väärika talituse eest! Suur tänu muusikutele kauni hingestatud elamuse eest! Eriti noorele solistile!
Ma tahan Konstantin Pätsi Muuseumi nimel veel kord tänada kõiki neid, kes olid meiega hommikul Tallinna Metsakalmistul ja hiljem saatsid teekonnal läbi Läänemaa mälestusväärsete paikade. Tänan kõiki, kes asetasid küünlaid ja lilli. Tänan kohalikku ajakirjandust, kes levitasid teateid meie siinsest koosviibimisest.
Ja kõige viimaks, kallid kirikulised, tänan teid, et võtsite vaevaks tulla siia Toomkirikusse ja anda au meie kadunud suurmeestele. Üheskoos hoiame oma mälu ja see teeb meid tugevaks! Tugev Eesti kestab kaua!
Õnnistusrikast vastupanuvõitluse päeva lõppu meile kõigile! Põlegu igal aastal vähemalt ühes Eesti kirikus 16 küünalt!

Suur tänu! 

Back to Top