Trivimi Velliste kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2016 Rakvere Kolmainu kirikus

Trivimi Velliste kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2016 Rakvere Kolmainu kirikus

MTÜ KONSTANTIN PÄTSI MUUSEUMI ESIMEHE TRIVIMI VELLISTE KÕNE VASTUPANUVÕITLUSE PÄEVAL 22. SEPTEMBRIL 2016 RAKVERE KOLMAINU KIRIKUS

Väga austatud härra peapiiskop, härra praost – Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja!

Lugupeetud härra linnapea!

Kallid kirikulised!

Oleme täna süüdanud siin Virumaa südames 16 küünalt! Kümme aastat tagasi sügiskuu 22. päeval läitis  peapiiskop Andres Põder 16 küünalt esmakordselt Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos abilistega läitnud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus. Kolm aastat tagasi süütas peapiiskop Põder 16 küünalt Kuressaare Laurentiuse kirikus ja tunamullu Haapsalu Toomkirikus.

Eelmise aasta vastupanuvõitluse päeval, täpselt aasta tagasi, võttis tähendusrikka teatepulga üle uus peapiiskop Urmas Viilma. Ta läitis 16 küünalt naabermaakonnas, Paide Püha Risti kirikus. Ja täna kordas ta seda püha toimingut koos siinse linnapeaga selles pühakojas – Rakvere Kolmainu kirikus.

Me oleme ikka küsinud: kas neid küünlaid on vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Ja me oleme ikka vastanud: tõepoolest, see on vajalik, sest nende küünalde leegis kumab midagi väga olulist. See on kuma meie ajaloost! See küünlasära aitab virgena hoida meie rahva ja riigi ühismälu! See kohustab mäletama ja andma au. Aga see kohustab ka minevikust õppust võtma.

Me alustasime tänast vastupanuvõitluse päeva Tallinna Metsakalmistul Otto Tiefi valitsuse kenotaafi juures, kus kõnelesid   justiitsminister Urmas Reinsalu, endine kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts ning korporatsioon Rotalia nimel Georg Kirsberg. Mäletatavasti kõnelesid samal kalmukünkal tunamullu kaks ajaloo elavat tunnistajat. Heli Susi ja Agu Kull olid 72 aastat tagasi üsna noored. Aga oma perekondliku päritolu tõttu olid nad ajalookeerises, kõige olulisemate sündmuste tunnistajad. Heli Susi kõneles täna hommikulgi Metsakalmistul.

Noorematele kirikulistele meenutuseks:  täna 72 aastat tagasi rebiti Tallinnas Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp. See asendati veripunase stalinliku impeeriumi lipuga. Just samal päeval pidas Otto Tiefi juhitud legendaarne Eesti Vabariigi valitsus Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi, et seejärel lahkuda kodumaalt ning jätkata võitlust võõrsil, vabas maailmas. Selle valitsuse oli moodustanud – neli päeva varem – professor Jüri Uluots, kes oli ime kombel pääsenud Stalini timukate käest.

Nagu me kõik teame – aga ma kordan seda nooremate kirikuliste jaoks siiski – vastavalt Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadusele oli Jüri Uluots viimase seadusliku peaministrina automaatselt Vabariigi Presidendi ülesannetes. Ta moodustas kahe okupatsiooni vahetudes uue, seadusliku Eesti valitsuse, et rõhutada riigi kestvust mitte ainult de iure, vaid ka de facto. Aga ka selleks, et jätkata tegeliku vastupanu juhtimist. Rahvusvahelise õiguse ja meie oma riigiõiguse seisukohalt kestis Eesti Vabariik katkematult edasi.

Nagu me samuti teame, ei pääsenud suurem osa Otto Tiefi valitsuse liikmetest vabasse läände, vaid saadeti hoopis karmi itta. Enamgi veel, mõned neist mõrvati. Nad olid tookord asunud lootusetuna näivasse võitlusse, aga nad tegid seda siiski. Nad suutsid tuua oma isikliku heaolu ohvriks oma maa ja rahva, oma riigi tuleviku nimel. Ja sellega on nad kirjutanud aegumatu lehekülje Eesti riigi ajalukku.

Head vastupanuvõitluse päevalised!

Maailm, milles me elame, ei ole oma olemuselt ohutu. Ta pole seda kunagi olnud ega saa kunagi olema – ükskõik kui palju me sellisest maailmast ka ei unistaks. Alles paar-kolm aastat tagasi tajusid paljud meie hulgast – võib-olla nooremad iseäranis – ,et vabadus on ju loomulik ja iseenesestmõistetav nagu puhas õhk ja puhas vesi. Aga puhas õhk ja vesi ei ole sugugi iseenesestmõistetavad! Samasugune on lugu vabadusega. Viimasel ajal oleme siiski hakanud rohkem mõistma, et vabaduse kaitsel tuleb seista, vabaduse nimel tuleb pingutada. Ja mitte ainult riigi ametkondadel, vaid igaühel. Riik saab olla ainult nii tugev, kui tugevad on tema kodanikud.

Tajume aina selgemalt, et vanad ohud – sõjalised ohud – pole kusagile kadunud. Otse vastupidi – need on kasvanud! Samas on täide läinud meie varasem kartus:  uued,  21. sajandile omased ohud lisanduvad ehmatava kiirusega. Euroopa lõunapiir – Vahemeri – on muutunud põgenike sillaks. Euroopa on silmitsi väljakutsega, mida ta pole kogenud paljude sajandite vältel.

Looja on hoidnud Maarjamaad! Siin on väga hea elada! Siin on looduse poolest sobivad elutingimused. Siin on piisavalt puhast õhku ja magedat vett.  Siin on palju metsa, sood ja raba. Ja palju vaikust. Siin on põldu ja karjamaad. Nõnda oli see ka seitse aastakümmet tagasi, mil Eesti metsavennad leidsid oma kodumaal küllalt turvalisi pelgupaiku. Nõnda oli see ka Virumaal.

Kallid kaasteelised!

Ohud, mis meid ähvardavad, pole kaugeltki ainult välised – tulgu nad idast või lõunast! Hoopiski tõsisemad võivad olla meie endi sisemised ohud. Meie ühiskond on liigagi lõhestunud, liigagi kibestunud, liigagi pooldunud. Ühel pool Harjumaa koos aina kasvava riigi pealinnaga, teisel pool peaaegu erandita ülejäänud maakonnad, kelle kohta sageli kasutame väljendit „ääremaa“. Ja ääremaalt minnakse aina ära – ja mitte ainult Harjumaale, vaid palju-palju kaugemale, üle mere.

Me kurdame sageli, et meie hällid on tühjavõitu. Tühjadest hällidest ei tõuse eestluse elujõudu. Me arvame sageli, et põhjuseks on raha – liiga vähe raha. Aga see on enesepettus. Ainult rahaga ei täideta ühtki hälli. Meie rahva murekoht on perekondade rabedus. Sellel murel on sügavad juured. Seda muret pole lihtne ravida. Kirjanik Jaan Kross soovitas palju aastaid tagasi – ligimesearmastust. Tema soovitust on sobiv täna siin pühakojas üle korrata. Kust leida rohkem ligimesearmastust,  rohkem – armastust?!

Uus vabadus ja uus kitsikus! Sellele ei osanud me mõelda veerand sajandit tagasi, kui meie suur unistas äkki tõesti täide läks – meie rahvas ja meie riik said tõepoolest jälle vabaks.  Mida saaksime praegu paremini teha? Me arvame, et tehnilised leiutised toovad viimaks lahenduse meie muredele. Paraku meie hinge kõige keerukamad vajadused ei lahene tehniliselt. See tõde kehtib ühtaegu iga üksiku inimhinge kui ka kogu rahva kohta. Kui rahva hinges ei ole küllaldaselt ühendavat jõudu, kõikeliitvat väge, on see rahvas nagu koorem liivaterasid.

Kallid kirikulised!

Meie riik on vana ja väärikas! Riigi 100. sünnipäevale vastu liikudes tajume aina selgemalt moraalset ja vaimset tänuvõlga selle riigi rajajate ees, kes said omal ajal hakkama uskumatuga: „Aga ükskord on Eesti riik!“  On südantsoojendav, et Pärnu linn on otsustanud kuulutada välja võistluse kujurite vahel, et saada parim lahendus mälestusmärgile, mis kujutab Eesti riigile alusepanijaid – kolme Päästekomitee liiget koos Iseseisvuse manifesti esmaettelugejaga.

Olgu täna siin üle korratud: Konstantin Pätsi Muuseum, Eesti Muinsuskaitse Selts ja veel viis seltsi ning ühingut on algatanud mõtte rajada pealinna, Toompeale, eraldi mälestusmärk Eesti Vabariigi väljakuulutajale ja esimesele valitsusjuhile Konstantin Pätsile. Ta oli Ajutise Valitsuse juht ja sõjaminister kõige raskemal ajal – Vabadussõja alguses. Oleme selleks käivitanud üldrahvaliku korjanduse.

Head kokkutulnud!

Tänavune vastupanuvõitluse päev on langenud üsna lähestikku uue Eesti riigipea valimisega. Uus riigipea on kõigi eelmiste – ka nende, kelle auks siin põlevad küünlad – vaimne ja moraalne mantlipärija. Soovigem talle edu tema vastutusrikka koorma kandmisel Eesti tulevikku. Jätkugu tal jõudu oma rahva liitmisel tugevaks ja elujõuliseks! Pühitsegem üheskoos temaga väärikalt meie riigi peatset suurjuubelit!

Ja lõpetuseks, head kirikulised, palun lubage mul südamlikult tänada kõiki, kes kogu hingega aitasid kaasa tänase vastupanuvõitluse päeva heale kordaminekule. Ennekõike suur tänu peapiiskopile, kes jätkab oma eelkäija pühendumust. Suur tänu praostile – Rakvere Kolmainu koguduse õpetajale tänase väärika talituse eest! Suur tänu organistile ja lauljatele kauni hingestatud elamuse eest!

Ma tahan Konstantin Pätsi Muuseumi nimel veel kord tänada kõiki neid, kes olid meiega hommikul Tallinna Metsakalmistul  avaldamas austust Otto Tiefi valitsusele ja selle sangarlikule vastupanule. Tänan kõiki, kes asetasid küünlaid ja lilli.

Me täname lahkeid Virumaa ja Rakvere võõrustajaid eesotsas linnapeaga!  Ja kõige viimaks, kallis rahvas, aitäh, et võtsite vaevaks tulla siia väärikasse Kolmainu kirikusse, andmaks au meie kadunud suurmeestele.

Õnnistusrikast vastupanuvõitluse päeva jätku meile kõigile! Päikseküllast sügise algust! Põlegu igal aastal sügiskuu 22. päeval vähemalt ühes Eesti pühakojas 16 küünalt!

Suur tänu!

Back to Top